Millest talvike kadakatäksile laulab
Need teisipäeval metsatee ääres tehtud kaks pilti ilmestavad neljapäevast põgusat kõnevahetust ühe metsatöödega tegeleva firma asjamehega.
Olin kadakatäkse oodanud juba ammu ja arvasin, et nad vist jäävadki sel kevadel tulemata. Nüüd lõpuks siis oli emaslind üksinda kohal. Uhkema rüüga isast polnud kusagil. Siiski-siiski, natuke maad eemal oligi üks, aga hoopis teist masti olevus, kes laulis männikasvu tipus kuis suutis. Laulja polnud kadakatäks, vaid talvike. Nii nad seal vastakuti – teine teisest liigist, justkui kuulutasid, et midagi on valesti. Kumbki polnud rahul.
Tagasi sissejuhatuse juurde. Kui täna metsast kodu suunas sõitsin, oli teel suur treiler ees ja sellelt roomas maha võsagiljotiiniga masin. Ootasin teeristil, kuni metsamasin maha sai ja treiler edasi sõitis. Tee ääres seisid tuttav firmamees ja kohalik taluperemees. Küsisin läbi akna, et kas läheb metsalõikuseks. „Giljotiin ju, ikka võsa,“ oli vastus. Poetasin siis suu nurgast, et praegu on ju lindudel pesitsusaeg. Miks nimelt niisugusel aastaajal peab võsa ja puid lõikama?
Läksin ütlemisega vist natuke üle võlli, ikkagi võõras mets ja omanik ise teab, mis tellib. Nad vaatasid mulle tee äärest vaikides mõne viivu otsa ja firmamees lausus vaikselt: „See on sinu seisukoht“. Sõitsin edasi ja natuke kripeldas, et oli mul vaja suud paotada.
Aga kus sa saad, kui selline tegevus kevadisel ajal on tõesti sügavas vastuolus minu arusaamadega looduse ja inimese suhetest. Tahame olla kogu ilma valitsejad, ennasttäis jõmmid oma metsatukas ja kuningad oma hoovis vaibaks pügatud muruplatsil. Millist mõju ühtede tegevus teistele avaldab, olgu nendeks siis kaasinimesed või metsiku looduse elusolendid, see murukuningaid ei huvita.
Aga äkki inimesed polegi tegelikult pahatahtlikud, ainult harimatud ja vaesed. Harimatud selle poolest, et koolis või kodus pole õpetatud loodust mõistma ja inimest looduse osana tundma. Vaeseks oleme jäänud tunnetelt ja veel vaesemaks majanduslikus mõttes. Pole siis ime, et looduselt võetakse kõik, mis kannatab seekliteks vahetada, sest muidu ei saa eluga enam hakkama. Sellises seisus ei tule esimese hooga tõepoolest pähe, et meie aia taga metsas on kevadeti veel sadu tiivulisi ja sulelisi, kes loodavad, et ka neil on sellel maalapil õigus laulda, paljuneda ja elada. Me inimestena pole valmis teistele mitte kildugi loovutama. Mis saab siis, kui ühel päeval ka meile enam ei anta?
