Millisest metsast tänavu seeni võib leida

Eilses loos kurtsin, et seenekorv jäi kodukandi metsas tühjaks. Otsustasin järele vaadata hoopis teist tüüpi metsa, sellisesse männikusse, nagu pildilt paistab. Ja ei tulnud tühja korviga sealt välja!

Mida siis liivastel küngastel kasvavast männikust leida võib? Uus põlvkond kukeseeni, ilusad kollased, enamasti ühekaupa. Noored kitsemamplid – taas korralikud söögiseened. Natuke tuhmuvat pilvikut – sobivad samuti otse pannile panna. Mõned puravikud ka, nii kivi- kui palupuravikud. Üsna sageli ka lambatatikuid, kahjuks ei näinud võitatikuid, mis tatikute seas on vaieldamatult kõige maitsvamad. Kuid ei ühtegi riisikat, kusjuures sellises metsas kasvab muudel aastatel tublisti just männiriisikaid.

Männikus on oluliselt vähem põdrakärbseid, vaid 5-6 tk. noppisin riietelt ning sealjuures olid need tükk maad väiksemad, aeglased ja vähem agressiivsed kui mu kodumetsa niisketes rohustes kuusikutes parvedena ründavad prisked pruunid elukad.

Seda männimetsa mäletan samasugusena vähemalt 40 aastat. Võib-olla on mõni mänd vahepeal jämedamaks läinud, ei oska öelda. Üks väike lageraieala tekitati sinna mõned aastad tagasi ja seegi on noorte mändidega uuendatud. See osa männikust, mis allpool liivakünkaid kasvab, on harvendatud ja seal kasvab nii mustikaid kui pohli. Teeradasid palistavad õites kanarbikupuhmad.

Küll tahaks, et selliseid kauneid metsi, mis inimest ülendavad ning pikalt muutumatuna seisvatena taas eest leida võime, meil rohkem alles jääks.