Siit minusugune jalgsi edasi minna ei riski, ainult tagasi. Selline oli kahe päeva eest vaade minu jõeäärse kinnistu viimasele, kõige metsikumale sopile. Eelmise blogipostituse vesise pildi tegin punktist, mis siinsel õhustvaatel jääb enam-vähem keskkohta.

Ülal voolab vasemale poole kitsas, kuid küllalt sügav jõgi. Alt paremale üles suundub suur kraav, mis peaks kõik veed jõkke viima. Aga sellega on nagu Halliste jõega, mis suubub Aesoo kandis Navestisse vastuvoolu ning mis mõjutab kevadisi üleujutusi ka Soomaa kuulsal viiendal aastaajal.

Mina siinseid üleujutusi numbritega pole järjestanud, kõik sõltub kahest tegurist: sademetest ja kobrastest. Pildil olevast maast on minu oma see, mis jääb keskele, jõe ja parempoolse suure kraavi vahele. Üle kraavi paremal ja üle jõe otse ülal on Raplamaa riigimets.

Valged, sulamata lume laigud on rohuplatsid vanajõe käärude kallastel. Suvel kasvab seal angervaks, mida koprad söömas käivad. Kõrge angervaksa sisse olid lausa tunnelid tekkinud, kui mõnikord sinna juhtusin. Viisteist aastat tagasi olid mul koguni teerajad lõpuni sisse niidetud, seepärast tean. Lisaks radadele sai meisterdatud ka purdeid, et kraavidest või vanajõe mudasest sängist hõlpsam oleks üle ronida. Tükike vanajõest sinetab droonifotol vasakul allosas.

Vägev koht oli, kuhu vahetevahel erilise tundega sammusin, tunnikeseks istuma jäin ja mõtisklesin. Pärast neid aastaid pole ma suviti enam jõgiritsiklinnu laulu kusagil mujal kuulnud. Ja ega kopraidki pole hiljem jões oma silmaga näinud.

Koht on nüüdki sama metsik kui tookord, ainult mõned puud on vahepeal ära kuivanud või murdunud. Jahimeestelt vahel ikka kuulen, kui sealkandis karu nende kaamerapildile jääb. Mulle tegi droonipildid Karl, tänu ja kiitus talle.