Mõni mets jäägu nagu ta on

Oleks hea, kui 2000-ndete alguses inventeeritud arvukad vääriselupaigad jääksid metsades suures osas inimese poolt puutumata, vähemalt riigimaadel. Need on metsad, kus saab jälgida looduses toimuvaid protsesse, kus vanadel puudel võimaldatakse surra loomulikku surma ning kus bakterid, seened ja samblad aitavad lagunemisprotsessidele kaasa.

Selliste liikide kohalejõudmist püütakse majandusmetsades raietega ennetada, seepärast ongi elujõus raieküps mets oluliselt liigivaesem keskkond kui looduse meelevalda jäetud vana mets. Selliseid mitmekesise elustikuga metsaosi vääriselupaikade inventeerimisega välja selgitatigi.

Nüüd, rohkem kui 15 aastat hiljem, on mõnes sellises puutumata jäetud metsas ringiuitamine nagu muinasjututegelaste kokkutulekule minek. Esmalt võtab sind vastu rohelise samblahabemega metsavana ja juhatab järgmiste tegelaste juurde. Mõned vanakesed seisavad väärikalt paigal, mõned klõbistavad kaigastega rütmi, teised kääksutavad tüvesid, kolmandad lasevad koorelipikutel lehvida.

Kõike on inimesel vaja, nii hinnalist puitu kasvatavat majandusmetsa, millest ehituspalki, mööblit ja palju muudki saab. Aga vaja on ka sellist metsa, mida metsamajandajad põlastavalt raisku läinuks nimetavad, kuid mille nägemine ja uurimine pakub avastamist neile, kes looduse vastu suuremat huvi tunnevad. Siia hulka nimetaksin ka neid, kes metsas emotsioone ja elamusi otsimas käivad.

Vana mets on keeruline ja saladuslik maailm, kus isegi põhjaliku hariduse omandanud liigitundjad kõigele esimese hooga õiget nime anda ei suuda. Vahel tulebki metsast tükike laboratooriumisse kaasa võtta ja seal edasi uurida.

Minul on üks selline salamets oma metsa naabruses olemas, paikneb riigimaal. Lähen sinna alati vaiksel sammul ja liigun ettevaatlikult nagu muuseumis. Vaadata, avastada ja mõtiskleda on palju, sest igakord näen midagi uut, kuigi kavatsesin otsida vana. Seal olles tekib soov ärgitada ka teisi metsaomanikke sellisesse kohta tulema, et koos metsa väärtuse ja tähenduse üle mõtiskleda.