Mõte parkmetsast.

Metsaomanike kokkutulekul rääkis professor Tullus lehtpuudest ja ka sellest, et oleks aeg metsaseadusesse sisse kirjutada parkmetsa mõiste. Kuulasin minagi seda loengut ja mõte parkmetsast tundus ahvatlev. Erametsaomanikul on vaba voli otsustada, millisena ta oma metsa tulevikus näha soovib või millisena ta selle järeltulijatele maha jätab. Mets ei tähenda kindlasti mitte ainult majandusliku kasu saamise kohta, vaid loob võimalusi puhkamiseks, looduse nautimiseks ja emotsioonide kogumiseks.

Tegelikkuses olen alateadlikult kogu aeg tegutsenud oma metsas selle nimel, et mõnes metsaservas või muidu lemmikkohas võiksid kasvada teistsugused puud, olla teistsugune metsahooldus ja teistsugune tulevikunägemus kui majandusmetsas. Näiteks on mu kodumetsas üks väike eraldis – vahtrik. Vahtrad ja mõned tammed on kasvama hakanud kuusiku servas vastu põllupiiri. Maaparanduse järel on põld kaugemale nihkunud ja metsaserv, kus vahtrad, hakkab sügiseti oma erksavärviliste lehtedega juba eemalt silma.

Järjekindlate hooldusvõtetega võib kujundada sellest kohast ilusa parkmetsa. Pealegi istutasin paar sügist tagasi sinna kõrvale mitukümmend lehist. Arvan, et ka lehised sobiksid pargipuudeks rohkemgi kui et neist saelaudu peaks tegema.

Paar viimast päeva on ilm kuiv olnud ja võsakettaga töötamine asendunud trimmerdamisega. Püüan hooldada kõik taluaseme platsid sel suvel viimast korda üle. Niitsin ka tammeistandiku aluse maa puhtaks ja laasisin oksalõikuriga noori puid päris tublisti. Vaesekesed on saanud tunda nii kitsede kui jäneste hambaid. Aga tamm on visa, kasvatab haavad aja jooksul kinni ja kosub.

Just seda tammesalu ja jõeäärset ala koos teiste laialeheliste puudega kujutangi tulevikus parkmetsana. Tammik kasvab mitusada aastat. Oma kätega panin 10 aastat tagasi pisikesed istikud mulda, olen kaitsnud neid kõrvetava päikese eest ja pritsinud ulukite peletamiseks repellenti. Tabasin end mõttelt, et seesama tammesalu võikski olla kohaks, kuhu kord minust järelejääv tuhk saab laiali pillatud.