Mõtetes üksi oma vana kuuse all
Olen pikemat aega otsinud põhjust, miks enam pole suhelnud mitme omaaegse mõttekaaslasega, kes kõik on või olid erametsaomanikud, ja kelle juures sai metsi vaatamas käidud, imetletud eesti kõrgeimaid kuusikuid. Kas viga on minus, vananevas maanaises, kes hakkab ajale jalgu jääma ja heietab endiselt vanadest puudest, tundes nende väge ja aja kulgu? Kui sain teada, et kuusik võeti mõni aasta tagasi maha, pole justkui enam millestki rääkida ja vaatama ka enam ei kutsuta.
Olen proovinud mõelda, kuidas metsaraiest saadava rahaga õnn õuele saabub, kuid taas ja taas satun iseendaga vastuollu. Minus on kaks mina, kes omakeskis võitlevad. Üks elab kaasajas, teine otsib metsast esiisade märke.
Mis siis ühe metsaomaniku mõtteid ja tegusid mõjutavad? On üsna kindel, et määravaks saab inimese päritolu, tema sünnikodu, keskkond ja sealt kaasa võetud suhtumine töösse, loodusesse ja väärtustesse. Oluline osa mõtteviisi kujunemisel on praegu ühiskonnal, meedial ja tutvuskonnal, kuid see on ohtlik, kui omaenda väärtushinnangud pole piisavalt kindlad ja neid saab kõigutada.
Olen mõelnud, et vahest ongi minu kui iseõppija metsanduslik kogemus ning vahetu ja emotsioonidele rajatud kokkupuude metsaga andnud tõuke, mis seab kahtluse alla metsaressursside hindamise ja säästliku ümberkäimise. Erinevad inimrühmad saavadki metsade majandamisest erinevalt aru ja see tekitab konflikte. Linnainimene, kes vahel harva satub seenemetsa või jõulukuuske tooma, kritiseerib ulatuslikke metsaraieid, mis varasemast tuttavaid maastikke on muutunud. Metsamajandajad ja -tööstus näevad puidukasutuses vaid majanduslikku poolt ja nad ei tohiks eeldada, et kõik teisedki näevad metsaraie puhul samu asju. Looduskaitsjad püüavad säilitada seda, mis meie metsades on ainulaadne, ohustatud või kadumas. Minu teine „mina“ hoiab nende poole.
Tunne, et kipume majandamisagarusega liiale minema ja kulutame lühikese aja jooksul ära suure hulga väärtuslikust ressursist, mille taastumine võtab terve inimpõlve, ei jäta mind maha. Minu „mina“ väsib kuulamast, kuidas kõrva siristatakse, et metsa kasvab rohkem juurde kui raiutakse. Tunnen selles sirinas ühe huvigrupi viisijupikese kohe ära.
Seisan nende mõtetega metsas kuuse all ja otsin vastust. Kaseküpsus on käes, kuuseni pole enam palju, kuid kas ka männini jõuan, näitab aeg. Tammeni ei ulatu meist keegi.
