Selliseid värvilisi nupukesi metsas esimest korda nähes on päris loomulik, et tahaks teada, kellega-millega tegu. Punased täpid kõdunenud rondil jäid silma ja liikusin lähemale. Nad olid imetillukesed, umber 1-2 mm suurused. Põlvitasin samblal ja proovisin neid lähemalt uurida. Palja silmaga ei õnnestunudki aru saada, kas on seened või miski muu. Luupi metsas ju kaasas ei kanna. Äkki peaks?
Õhtul nägin teleuudistest, et Tihemetsas oli seenenäitus ja üsna samasugused punased nupud paistsid seal puurondil olevat, all sildike „Limak“. Asusin uurima ja sattusin Eesti Looduse artiklitele, kus seenevana Erast Parmasto neid kirjeldas – ei seen, ei taim ega loom. Üks mõistatuslik olend, kes toitub bakteritest ja kellest suurt midagi ei teata. Mina samuti.
Limakuid edasi uurides leidsin minu nähtu olevat rohkem sarnase teise olevusega, millel ilus nimi – hundipiim. Temast kirjutas Urmas Tartes Eesti Looduses. Ka hundipiima ei peeta seeneks. Nupukeste värvus varieerub roosast pruunini. Lugesin, et hundipiima teine, veelgi vahvam eestikeelne nimetus on kratikaka. Hundipiima ehk kratikaka põhjalikumaks uurimiseks oleks tulnud mõni tibatillukese muna katki torgata ja siis oleks pidanud roosa pastataoline piim välja voolama. Selleks aga pidanuks nõel taskus olema ja luup vaatamiseks samuti. Minul olid vaid puuoksal rippuv kaamera ja tööjärjele vedelema jäetud võsalõikur.
