Haab peaks natuke pehmem puu olema kui mänd, kuhu olen kunagi musträhni oma kaasale pesaõõnsust raiumas näinud. Umbes kümme aastat tagasi, samal ajal märtsi lõpus, kostis ligi kaks nädalat järjest suure männi otsast pidevat kopsimist. Jälgisin asja ning tean, et rähnipaaril ka pesitsemine õnnestus. Mitu poega männiõõnsuses üles kasvas, seda ei näinud.

Haava kallal on musträhnil veel palju tööd ees, sest pärast sisenemisava raiumist peab ta tüve keskele päris suure õõnsuse tühjaks uuristama, kus kaasa munema mahub ja pojad üles kasvavad. Tundub, et tüve südamik on väheke pehastunud, seega kergem töödelda. Rähn on oma pesa ettenägelikult planeerinud üsna kõrgele, kusagile 18-20 meetri peale, kus oksad algavad. Seal on turvalisem, sest nii kõrgele ei viitsi ehk ka pesarüüstaja-nugis ronida.

Kui rähnipapal lõpuks pesaõõnsus valmis saab, kutsub ta oma kaasa seda vaatama ning kui kodu heakskiidu saab, võib pulmamäng alata. Oleks see ka inimestel nii, et mees ehitab enne kodu valmis ja siis toob nooriku majja.

Eelolevate kevadpühade aegu soovitan kõigil loodusesse minna, tubased tegemised edasi lükata, kevadõhku hingata ja metsaelu uudistada. Ei maksa tormata, eriti kui soe päike põski paitab, pigem vastu puutüve nõjatudes seista või kännul istuda. Vähem rääkida, siis kuuleb ja näeb rohkem. Tihased tulevad ise inimest uudistama, musträstas sobrab põõsa all kõdulehtedes, puu otsas asub rähn või puukoristaja energiliselt toksima, latvade kohal lendab hiireviu, kusagil kõlavad sookurgede trompetid. Veed voolavad, kaldaäärne õhuke jääkirme pragiseb – kevadine loodus ärkab.