Nuputan siin, mis võis sellise muudatuse põhjustada. Pole seda veel jõudnud oma metsaühistust, erametsaliidult või erametsakeskuse töötajatelt järele uurida. Seega arutlen iseseisvalt.

Nimetatud toetus kuulub siseriiklike toetuste hulka, mida makstakse riigieelarvest ja taotlusi menetleb ning positiivse otsuse korral maksab välja sihtasutus Erametsakeskus. Metsa võivad inventeerida vaid atesteeritud ja litsentsi omavad metsakorraldajad (neid on Eestis kokku 228) oma metsakorraldusfirmade kaudu, mis on eraõiguslikud juriidilised isikud. Enne 2000-ndeid inventeeris metsi riiklik asutus Metsakorralduskeskus ja erametsaomanikud said metsamajandamiskavad tasuta.

Eraettevõtjaile aga peab metsakorraldustöö ja kava koostamise teenuse metsaomanik ise kinni maksma. Sellest ajast hakati ka metsaomanikelt toetuste taotlusi vastu võtma. Olen seda korduvalt teinud.

Kõik metsad kantakse metsaregistrisse, seega on vaja neid enne looduses inventeerida ning seejärel andmed registrisse sisestada. Seda teebki metsakorraldaja. Omanikku puudutab see otsemaid – kui andmeid registris pole, ei saa metsateatist esitada. Seaduse järgi tohib loata raiuda vaid kuni 20 tm aastas.

Metsa inventeerimise kohta ütlesin eespool olulisema ära ja minu arvates on 10 aasta peale koostatud metsamajandamiskava omanikule vajalik abimees, mille kaudu saab oma metsa kohta kõik olulise teada ning teha majandamisplaane.

Kust aga võis keskkonnaministeeriumil tekkida idee määrust muuta ning hakata toetusi ainult läbi metsaühistute maksma, selle tagamaadega pole ma kursis. Võin vaid oletada.

Üks mõte võis olla sundida metsaomanikke koonduma metsaühistutesse, sest ilma liikmeks olemata poleks vist ühistu esindajal huvi kellegi toetuse taotlemise paberitega tegelda, mis pole sugugi niisama, korraks vormistamise töö, vaid täpsust nõudev ja ajakulukas tegevus.

Siiani võis seda igaüks ise teha ja kui kõik oli korrektselt vormistatud, maksti ka toetus otse taotluse esitaja pangakontole. Uue korra järgi aga laekub raha metsaühistule ja sealt kunagi hiljem omakorda metsaomaniku arvele. Mingi protsent summast läheb tõenäoliselt ühistule, kuidas muidu saakski.

Ma ei tea, kas Erametsakeskuse töötajate töökoormus metsaühistust saabuva pika nimekirja läbitöötamisel kuigivõrd väheneb, võrreldes sama arvu üksiktaotlustega. Mingil määral muutub küll rahade ülekanne – EMK-st korraga suur summa taotluse esitanud metsaühistu arvele, kes omakorda sealt igale omanikule jaokaupa raha üle kandes asjaajamist juurde saab.

Kuna metsamajandamiskavade toetus oli siiani üks suuremaid väljaminekuid siseriiklike toetuste eelarvest, siis olen tähele pannud, et väga suur osa toetusrahast läks suurtele metsafirmadele. Iga kord, kui osteti uus kinnistu, lasti sellele teha ka uus majandamiskava, olenemata sellest, kas eelmisel omanikul oli veel kehtiv kava olemas. Selleks on lihtne põhjus – suurendada maksimaalset lubatavat raiemahtu. Iga ostja ju raiub kohe, sest välja käidud ostusumma tuleb kasumiga tagasi teenida. Järelikult käis metsakorraldaja sellist metsa inventeerimas mitte kord 10 aasta jooksul, mis on toetuse saamise eeldus, vaid sagedamini. Uus omanik muudkui taotles ja ka sai toetust. Silma jäid näiteks maid kinnisvarana kokku ostnud rikkad välismaalased siin registreeritud firmade nime all, kes olenemata sellest, kas nad üldse ostetud metsi majandada kavatsevad, on lasknud metsamajandamiskavad ikkagi koostada, et kinnistute väärtusest ülevaadet saada, taotlenud toetust ja seda ka saanud.

Ilmselt pole metsafirmadel probleemiks astuda metsaühistu liikmeks ning sama stsenaarium jätkub.
Väikemetsaomanik võib oma metsa inventeerima kutsuda talle sobiva metsakorraldaja, kuid kui pole kogemust, keda valida, siis soovitab metsaühistu talle oma kandidaadi. Millegipärast haistan selles asjas mõningast kokkumängu. Aga mingu see mõttevälgatus minu rikutuse arvele.

Kas aga metsakorralduse toetuste kaudu hakkab nüüdsest metsaühistute liikmete arv järsult kasvama, seda näitab aeg.