Nõgikikas koputab

Musträhni kutsutakse rahvapäraselt ka nõgikikkaks, suled mustad kui nõgi. Tugev pikk nokk on hall ja silmad nagu husky kelgukoertel. Peanuppu kaunistab punane laik.

Musträhn on meie suurim rähn, nii kaalult kui mõõtmetelt. Sagedamini võime kuulda tema häälitsusi kui näha lindu ennast. Neid häälitsusi ei saa mitte kuidagi segi ajada mõne teise linnu omaga. Kui üle puulatvade must lind tuhiseb ja samal ajal kri-kri-krii kiristab, siis on see nõgikikas. Veelgi võimsamalt kõlab musträhni pasundav üksikhüüd – kljöö! Häälitsuste kirjapilt ei pruugi kõlada täpselt, kõike peab metsas oma kõrvaga kuulma.

Musträhn on metsalind ega satu kuigi sageli inimasustuse lähedusse. Vaid talvel, kui nad laiemalt ringi liiguvad ning päev kulub üksnes toiduotsingutele, võib musträhn majade lähedale metsatukkadesse ilmuda, eriti kui seal haigeid või kuivama hakkavaid puid kasvab. Siis koputavad nad tüvesid, toksivad auke ja lõhuvad koort, et selle alt tõuke kätte saada.

Olen kevadel ühele ametis olevale musträhnile päris lähedale hiilinud, ilma et lind oma tegevust pooleli jätaks. See oli 10 aastat tagasi aprilli lõpus, kui minu metsas suure männi kallal must lind oma kümmekond päeva järjest kopsis ja pesaõõnsust tüvesse uuristas. Kopsimine kostis kaugele ja seda pikad päevad järjest. Loomulikult tundsin huvi ja hiilisin lähemale.

Suve hakul kasvasid rähnipaaril ka pojad üles. Järgmisel aastal nad samasse õõnsusesse enam tagasi ei tulnud, tegid kusagile jälle uue. Ega musträhn mõnd kiibakat peenikest puud pesaehituseks vali ka, ikka korralikud jämedad tüved valib, eelistatult siledama koorega haava või männi. Rähni meisterdatud õõnsustes pesitsevad järgmistel aastatel jälle teised linnud või kasutab neid magamistoana metsnugis.