Olin kogenematu, kui uskusin juttu kuuse varjutaluvusest. Tõepoolest, ega kuusk varjus kasvades ei hukku, aga ega ta neis tingimustes normaalselt ei kasva ka, aastased ladvakasvud jäävad lühikeseks. Kui valgust pole, on kuuseokas hõre ja pehme (nn. varjuokas), lagedal päikest saanuna aga kahar, kare ja tugev. Selline noor puu võtab toitaineid nii mullast kui okaste kaudu ka õhust ja päikeselt ning kasvab jõudsasti. Karedate okastega kuuski ei himusta ka metsloomad.

Pildil on nurgake 2004.a. istutatud kuuskedest lepiku vahel. Kauem erametsaga tegelenud inimesed mäletavad, et tol kevadel kutsuti ju laulupeolisi metsa istutama. Nii võtsin minagi oma metsas vastu noori abilisi siinsest gümnaasiumist, tantsupeoliste liikumisrühmast. Laulupeole minejate ja oma perega istutasime siis kuusetaimi mu kodutalu mahajäetud põldudele.

Eelnevalt olid põllukraavidele kasvanud suured lepad küttepuudeks maha võetud, kasvama jäid kraavil olnud looduslikud kuused, mida oli selleks ajaks juba küllaltki palju. Väiksed kuusetaimed istutasime põllu keskele viljakasse mulda. Nägin mitu järjestikust suve palju vaeva, et neid rohust päästa, muudkui niitsin.

Ja siis tegingi selle vea, mis praegu selgesti välja paistab. Jätsin kuuskede vahele natuke leppi kasvama, sest oli kuulnud, et noored kuused vajavad varju. Hiljem küll lõikasin leppi vähemaks, kuid õigem oleks olnud mitte ühtegi neist kuuskede vahel kasvama jätta. Nüüd siis on pilt selline, et kuusega ühevanused (12-aastased) lepad on kõrged, kuid mitte piisavalt jämedad, et küttehalgudeks teha. Need lepad, mida nagunii enam kaugemalt noorendiku vahelt välja tirida ei jõua, tulebki lihtsalt maha saagida ja sinnapaika kõdunema jätta. Äärepoolsed saab kätte, hädapärast kõlbavad kütteks ka - halg pooleks, kuid ei rohkemat.

Metsaga praktiline tegelemine annab minu arvates rohkem kogemusi kui koolipingis teoreetiliste teadmiste pähetuupimine. Kõike tuleb ise proovida, vigadest õppida. Järeltulijatele tuleks omandatud oskusi praktikas edasi anda, paljast jutust, et tee nii või ära tee naa – sellest üksi ei piisa.