Varem nimetati nurmkanu põldpüüdeks ja see nimetus sobib minu arvates neile lindudele paremini. Wikipedia ütleb, et nurmkana kuulub faasanlaste (faasanid, kanad, püüd, vutid) sugukonda. Niisiis – olgu parem põldpüü, nagu vanasti neid linde kutsuti. Ja kus need kananurmed praegusel ajal õieti ongi, ikka viljapõllud, niitmiseks mõeldud rohumaad, karjakoplid või võsastunud jäätmaad – just seal ka paljud linnud toimetavad. Nurmkanu ehk põldpüüsid olen kohanud just põldudel või põllukraavide äärses rohus, vahel ka mahajäetud farmihoonete ümbruses, kus rikkalik umbrohtude (ja seemnete) valik.
Eelmisel nädalal märkasin koduküla heinapõllul lumes kaevamisjälgi, millest jäi kaugelt vaadates mulje, et rebane on hiirejahti pidanud. Täpsemalt uurides aga nägin jälgede vahel tumedaid kogusid ja need liikusid. Olidki põldpüüd, kusagil 10 lindu.
Olin natuke üllatunud, et linnud nii lagedal julgesid tegutseda, kohevasse lumme radasid kaevata ja rohtu süüa. Sellises kohas, kus põõsaid läheduses pole, kuhu kiirelt varjuda, on põldpüü kanakullile kerge saak. Põldpüü pikki vahemaid niiväga lendama ei kipugi, pigem poeb sügavale lumme või varjub tiheda rohu sisse. Talviti hoiavad põldpüüde salgad sageli taluaedade lähedusse ja poevad hekkide alla varju. Siis on õige aeg neile sinna lisatoitu, näiteks viljateri, puistata.
