Igal kevadel ei saa ma kuidagi mööda minna õitsvast seahernest, nii eriline on ta. Siinsete kirjutiste ja piltide hulgast leiab peaaegu igal aastal kevadisest seahernest mõne loo. Sel aastal siis jälle, taas värske pildiga.

Ega seahernes päris igal pool ei kasva ka ega õitse. Minu maal on teda vaid jõe lähistel metsasihi ääres kraavi kallastel puude vilus. Samal ajal sünnikodu juurest metsast kevadist seahernest ei leia, seal on teised liigid.

Imetlen inimesi, kes innukalt koduaeda aina uute ja uhkete lillesortidega kaunistavad ning nende hankimise ja hooldamisega aastaid vaeva näevad. Mina seda ei suuda ega pole huvi ka. Niigi on ema istutatud suure hulga erinevat sorti pojengide hoidmisega tegemist, peale selle priimulad, mitut värvi floksid ja iirised, mille ohjamisega tükk tegemist. Kahju vaid, et ema istutatud murtud süda pärast ühel kohal kasvamist lõpuks välja läks. Lisaks veel hulk kevadisi sibullilli ja sügise poole õitsevaid püsililli.

Sel kevadel tuli vallatu mõte ja tegin kartulivagude äärde tootsi peenra – külvasin rukkililled ja moonid vaheldumisi. Eelmisel suvel nägin sellist sini-puna õitesegu ühes metsaservas. Omanik oli puuvirnade laoplatsile seemneid külvanud ja juulikuus kõik õitses! Imeilus oli. Paljukest meil rukkililli või moone enam alles jäänud ongi, sest umbrohumürgid kaotavad need põldudelt alatiseks.

Mina eelistan ilu otsida metsast, jõeaasadelt, kraavipervedelt, rabast ja rannaniitudelt. Sellist mitmekesisust, mida loodus pakub, ei suuda inimene luua. Kõik kättesaamatu, raskesti ligipääsetav ja kohati mõistetamatu – see tõstabki looduse loomingu inimese omast kõrgemale.