Õhtune käik.

Metsaistutustoetuse esitamise tähtaeg läheneb ja kuna oli sajupäev, siis võtsin end kokku ja tegin paberid valmis. Printer sunnik veab pidevalt alt ja raiskab asjatult hunniku paberit. Piisaks digitaalsest saatmisest – siis oleks teine asi. Lisadena peab veel igasuguseid koopiaid postitama. Eks ta paras kättevõtmise, aja- ja paberiraiskamise värk ole – aga ära tegin. Hea, kui sellest kasu ka oleks.

Pärast sadu läks ilm soojaks. Nüüd on nii niiskust kui soojust – loodus lokkab! Et paberitööst väsinud ajusid tuulutada, olin ära teeninud õhtuse metsakäigu.

Maa õhkas niiskust, linnukoorid rõkkasid. Eile niidetud rajal rändas kõrtel üks tigu, maja seljas. Üle pea lendas krooksuja lind – metskurvits. Käo kukkumist kostis igast kandist. Orav sebis kuuse otsas ja turtsus mind nähes. Kaugusest kostsid metstuvide krhu-huutamised. Laulurästaste laul läks hämaruse saabudes järjest valjemaks. Kusagilt kostus ulgumist, siis sekka koera haugatuste sarnaseid helisid, seejärel jälle ulg. Ei oska arvata, kes seda häält tegi. Hunt vist ei haugu ja rebane vist ei ulu. Metsast kostis paaril korral ka händkaku madal huh-huhh! Esimest korda sel suvel kuulsin tee ääres jäätmaal rukkirääku. Kui linnud sinna pesitsema jäävad, on neil lootust pojad üles kasvatada. Seal ei niideta. Rukkirääk on harulduseks muutumas, sest heinapõldude niitmine juba juuni alguses muudab hakklihaks suurema osa maaspesitsejate peredest. Põllumajanduses kasutuses olev tehnika ja rohumaade sage niitmine on rukkiräägu vähenemise üks põhjustest.

Käisin metsasihtidel ja leidsin jaanililli. Kraavi kaldal õitseb lodjapuu, puude all kurekell, tiheda rohu varjus tähthein, teeservas härghein. Kõrrelised loovad pead. Käopõlle õievars on juba vaksapikkune ja neiuvaiba keerdus lehed sirutuvad ülespoole. Metsmaasikate õite seas paistavad rohelised maasikmarjad. Päris suvi on lähenemas.