Metsas on praegu liiga märg, kraavid vett täis ja madalamad kohad lirtsuvad kummikute all. Pidasin talviseid raieplaane, sest peale noorendike hooldamise on vaja ka lepikuid raiuda. Mitte üksnes küttepuude saamise pärast, vaid veelgi rohkem seepärast, et anda valgust kõrval kasvavatele kuusenoorendikele. Vaatamata kuuse varjutaluvusele pidurdavad naabruses kõrged lehtpuud ikkagi nende arengut. Okas jääb peeneks ja ladvakasv aeglaseks.
Mu kodumetsas on mitmeid selliseid kohti, kuhu praegu ei tohiks mingi masinaga peale minna. Põliste talumaade mullastik on huumuserikas, ülemine musta mulla kiht kohati poolemeetrine. Alles allpool on tugevam, kandvam rähkne pinnas. Rohkem kui paarikümne aasta taguste kolhoosiaegsete raiete jäljed ei taha kaduda, veoteede rööpad on endiselt märgatavad. Oleks nagu kaks kraavi kõrvuti, kus mõlemas vesi sees. Oleks ülim rumalus korrata samu vigu.
Mul kasvab kuusiku ja lepiku vahel üks suhteliselt noor ja elujõus künnapuu. Tüve läbimõõt on umbes 24 cm. Juba ammu kavatsesin otsida, kas tema lähedal ka noori künnapuutaimi kasvama on hakanud. Natuke jäin otsimisega vist hiljaks, sest lehed olid suuremalt jaolt maha varisenud. Kaks taime, kus paar lehte äratundmiseks veel küljes oli, saaksin sealt kindlasti üles kaevata ja mujale ümber istutada. Pean tuleval aastal veidi varem minema ja veel otsima.
Metsast välja tulles laiusid üle põllu ja kodumetsa loojangupilved, mis kuulutasid ilmamuutust. Seda pilti oleks pidanud rabatornist nägema, kus maastik avatum ning pilvede värvid veelgi võimsamatena mõjuvad.
