Õigel seenel on metsa mekk juures

Veel nädal tagasi tundus, et meie kandis õiget seeneaega sel aastal ei tulegi. Suhteliselt kuiv oli. Viimastel päevadel aga on sadanud ja parajalt soe olnud.

Ilmusid minu lemmikud võiseened (kollariisikad) ja kuuseriisikaid võib leida. Mõlemad on kuusikute liigid, ainult selle vahega, et võiseeni leiab ainult vanade puudega samblasest metsast, kuuseriisikas aga võib kasvada ka noore kuusiku all või selle kõrval rohus.

Ilusat ilma on üldiselt patt seeneotsimisele raisata, sest võsatöö ja niitmised tahavad tegemist. Aga kui selg tuld lööma hakkab, panen tööriistad autosse ära ja teen kehale veel lõdvestuskäigu seenemetsa.

Neljapäev oli vihmapüha, töötegemiseks sobimatu. Vaatasin ringi kohtades, kus mõnel aastal huvitavaid seeni olen leidnud. Üks selline paik on mu oma metsas mõnekümne ruutmeetri suurusel alal, kust võib leida metsšampinjone. Tavaliselt on šampinjonid suhteliselt hilised seened, kuid kohale jõudes paistsid juba eemalt valged kübarad, kokku 8 tükki. Mitte just palju, aga ikkagi. Ega kõik seenelised julgegi valge kübara ja jalarõngaga seent korjata, sest pealtpoolt vaadates sarnanevad nad väga mürgise valge kärbseseenega. Kui aga seent altpoolt uurida ja nuusutada, siis saavad erinevused selgeks.

Metsšampinjonil on eoslehed noorelt roosad, hiljem tumeroosalillad ja vanemast peast lausa mustad. Mürgisel kärbseseenel on eoslehed alati valged! Šampinjoni jalal on valge nahkne rõngas, aga see pole veel ohumärk, sest mitte ainult mürgistel kärbseseentel, vaid ka paljudel teistel headel söögiseentel, nagu sirmikud või kitsemamplid, on samuti jalarõngas.

Järgnevalt tasub šampinjoni nuusutada. Lõhnab aniisi järgi. Kübara muljumiskohtadesse ilmuvad varsti kollased plekid.

Koju jõudes puhastame seened prügist ja võib praadida pannil võis. Kui on suurem saak, tasub marineerida ja purki panna. Minu meelest on loodusest korjatud šampinjonid krehvtisemad ja paremad kui poes müüdavad ja kasvandustes kasvatatud. Seenel peab metsa mekk juures olema.