Pimeda novembrikuu öötundidel kogesin, et Eesti riigis ei lähe kõik ühti nii ladusalt kui olin ette kujutanud. Pealegi pole sugugi meeldiv, kui kodumaa 100nda sünnipäeva künnisel lööb kodanike usaldus e-riigi vastu kõikuma. Mida muud peakski see jant ID-kaartidega tähendama.

Vahetasin alles septembrikuus oma eelmise ID-kaardi uue vastu, sest vanal sai aeg täis. Tegin seda Pärnu PPA-s, kus käis kõik väga ladusalt ja mõne päeva pärast võisin uuele kaardile järele minna. Äsja aga selgus, et see pole enam turvaline ja kõik pärast 2014.a. oktoobrit välja antud kaartide sertifikaadid tuleb uuendada. Ka minu omal, muidu jäävad arved pangas maksmata.

Katsetasin siis alates esmaspäeva õhtust oma ID-kaardi sertifikaate kodus arvutis uuendada, kuid kuni ööni vastu neljapäeva see mul ei õnnestunud. Kas oli ühendus suletud või kasutajate rohkuse tõttu server umbe jooksnud.

Viimasel katsel, kell 00.45 vastu neljapäeva, pääsesin lõpuks toimingutele ligi ning olin lootust täis, kui uued PIN-id ja PUK olin üles märkinud. Kui uuenduse edenemine oli viimases etapis, tasemel 3/3, tekkis tõrge ja ekraanilt vaatas vastu pilt, mille kell 2.41 kaameraga jäädvustasin. Lootsin, et ehk protsess siiski lõpeb, kuid seda ei juhtunud järgmise pooleteise tunni jooksul mitte. Punane kiri ei kadunud kuskile. Sulgesin akna, kuid targu jätsin veel kaardi lugejasse ning katsetasin uuendust uuesti. Ka uus PIN-1 toimis. Ja näe õnne - uuendus jõudiski eduka lõpuni.

Mõtlesin siin, et oleme oi-kui kiiresti kohanenud kõiksugu e-teenustega ja võtame neid enesestmõistetavatena. Pensionäridki teevad oma pangatoiminguid arvutis, maksavad arveid ja jälgivad kontojääki. Pangakontoreid ju maal enam pole ja linnasõit võtaks terve päeva. Metsaomanikudki pääsevad uuenenud metsaregistrisse ainult isikutuvastusega ID-kaardi abil. Vahel tuleb mõnele dokumendile ka digiallkiri panna.

Võimalik, et kuigi ID-kaardi nõrgad kohad tulid ilmsiks kuuldavasti üsna viimasel minutil, siis suuremat kahju sellest ehk ei teki. Segadust ja mõtlemisainet aga küll.