Ojakalda veekaitsemetsast
Ranna ja Kalda Kaitse Seadus, mis jõustus juba 22.02.1995.a., kehtib arvatavasti muutmata kujul ka täna. Miks muidu pidas raiefirma siin põllu ja metsa piiril jooksva oja kaldal lageraiet tehes kinni 10 meetri piirangust. Veekaitsemetsast, nagu seadus seda nimetab, on üldse vähe juttu olnud.
Paremal pool asuva lageraielangi omanik pole raiega veepiirini läinud ja sellega seadusest kinni pidanud. Alles jäävad puud peaksid kaitsma kraavide, ojade ja jõgede vett saaste eest ning sobivad ka lidudele pesitsemiseks.
Samas teiselpool oja asuvaid põlde haritakse tavapärasel viisil kuni kaldaääreni: kasvatatakse vilja või heintaimi, väetatakse orgaaniliste ja mineraalväetistega, pritsitakse umbrohu- ja putukatõrjemürkidega. Kalda ääres jäetakse harimata vaid 1 meetri laiune rohuriba, nii olen näinud.
Kumb reostab rohkem, kas sadude ajal põllult otse ojja voolav või metsakõdu lagunemisel läbi pinnase imbuv liigvesi? Minu meelest tuleb suurem saaste ikka põllult, kui just pole tegemist mahetootmisega. Metsadest lisandub kraavidesse ja ojadesse vett kogu aeg, ilma raieid tegematagi, puujuured aga toimivad filtrina.
Nägin ühel ringisõidu kusagil Valgamaal kohta, kus lageraiet oli tehtud väikese jõeni välja, kasvama polnud vitsakestki jäetud. Mõtlesin siis, et kas nii ikka on seaduspärane. Paistis, et oli enne lehtpuumets olnud.
Ise olen jõe kallastel küll metsa korrastanud, seda peamiselt kunagise taluõue piires, kui mõni kaldapuu vette on kooldunud või ümber kukkunud. Samas ülesvoolu, meelega metsikuks minna lastud salumetsas pole sealse elustiku rahu rikkuma tahtnud minna. Nii pesitsevad seal paljud linnuliigid, elavad koprad, roomajad ja kahepaiksed. Kevadeti on üleujutused.
Eespool jutuks oleva raie 10 meetri tsooni jäi tuultele avatuks ka paar kõrget kuuske. Esimesed tormihood murravad need maha ja lükkavad otsapidi ojja. Ega hall leppki kaua vastu pea. Kuuldavasti on teatud raieliikidega ja seadust rikkumata võimalik ka mõned vanad ja murdumishellad puud siiski kaldalt maha võtta. Noored lehtpuud, kasvõi toomingad või remmelgad, suudavad veekaitsemetsa ülesannet täita ka tuultele avatud kaldapealsetel.
