Okaspuude looduslikuks uuenemiseks on vaja käbikandjaid vanu puid

Näis, kas tuleb hea käbiaasta? Mõnel vanemal kuusel, sihukesel 100 aasta ringis puul, nägin ladvas uhkeldamas punaseid käbihakatisi, kevadsuviseid ehteid. See kinnitab lootust, et kui lagendike lähedusse on alles jäänud elujõulisi vanu kuuski, siis võib seal edaspidi uus looduslik kuusepõlvkond ise tekkida.

Lageraielangile kuuski seemnepuudeks ei jäeta, liiga tuulehellad. Küll aga jäetakse mände ja hea käbiaasta järel võib männi looduslik uuenemine kenasti õnnestuda, eriti kui pinnas on eelnevalt ette valmistatud.

Kuuse looduslik uuenemine annab tulemusi üksnes siis, kui näiteks häilu või väiksema lageraielangi naabrusesse on kasvama jäetud piisavalt vanemat kuusemetsa, kust heal käbiaastal natuke seemet lagedaks raiutud alale pudeneb. Vahel kukub käbi ka rähni nokast või orava suust ning nii saavad neistki metsakülvajad.

Kui lageraielangid on suured kui lennuväljad ja naabruses laiuvad heal juhul vaid noorendikud ning viimane allesjäänud käbikandja puu kasvab kilomeetri kaugusel, siis on vähe lootust, et lank looduslikult okaspuuga uueneks. Seemet ju pole lähikonnast tulemas. Jääbki üle vaid istutamine või külv, mida erametsades kahjuks jätkuvalt liiga vähe praktiseeritakse. Või laseme järgnevatel aastakümnetel seal lehtpuudel kasvada.

Minu kogemus kodumetsas näitab, et kui raiuda häiludena, võib looduslik uuenemine kuusega päris häid tulemusi anda. Selle juures on oluline, et neid vanu kuuski kusagil üldse alles oleks. Looduslikult saame siis kuuse-kase segapuistu, mida on valgustus- ja hooldusraietega võimalik kujundada. Kui aga jätame hooldamata, siis ega mets küll kuhugi ei kao, kuid puistu lõpliku ilme kujunemine võtab lihtsalt paarkümmend aastat rohkem aega. Valik on omaniku kätes – millise metsa tahame oma järeltulijatele pärandada.