Oksad, õõnsused, pahad

Külm andis järele ja kõndisin tiiru metsas. -10 kraadi on juba päris mõnus, ei hakka ninna ega varbasse. Loodus magab, metsas on vaikne, jälgi lumel vähe. Vaid korraks häälitses puude vahel üks tihane ja juba oligi silmist kadunud. Metsateed tagasi tulles nägin siiski üht hea tervise ja uhke koheva kasukaga rebast. Väga erk loom oli ja mind juba eemalt märgates kadus otsemaid kuusenoorendiku alla. Tundub, et kärntõbi hakkab taanduma ja vähesed ellujäänud rebased kosuvad.

Eilsele loole tagasi mõeldes lappasin pilte erilistest puudest. Eks ma olen neid metsas käies varemgi tähele pannud ja pildistanud.

Siin on üks okslik mänd ühel kaitse all oleval eraldisel riigimetsas. Just sellistes kohtades, mis igasugustest raietest puutumata on jäänud, võib midagi huvitavat leida. Inimestel (metsameestel) on ju kombeks, et puud, kel pole lootust kasvada tulevikus sirgeteks palgipuudeks, eemaldatakse hooldusraiete käigus. Ilusaks ja väärtuslikeks peetakse vaid sirgeid sihvakaid palgipuid.

Mina otsin aga nimelt erilisi. Ka oma metsas pole mõnes kohas, kus huvitava kujuga puid kasvab, raatsinud raiet teha, sest siis pole enam järel, mida vahel vaatama minna. Kui selline puu peaks vanadusest pikali kukkuma, no küllap nii oligi ette nähtud.

Pildil olevat mändi vaadates mõtlesin siis ja usun ka nüüd, et kui palju elupaiku võiks selline okslik, kahe paha ja mitme õõnsusega mänd näiteks kakkudele või ka oravale pakkuda. Ega nugiski rahulikust magamiskohast ära ütle. Õõnsuses elades on mõnus ümara paha või jämeda oksa peale peesitama tulla ja sealt ümbrust jälgida.