Praegu on vahtralehed veel puus ning värvivad maastiku isegi halli taeva all kirkaks. Tuul on kiskunud saared alasti ning kased hoiavad viimaseid lehti kinni. Lepalehed lähevad enne pruuniks ja krimpsu, seejärel pudenevad nemadki maha.

Loodus seab end puhkama, inimene toimetab edasi. Harjumatult jahe ja tuuline ilm sunnib soojemaid riideid otsima. Mul on külmakartlikud käed ja nende ülessoojenemine võtab lõikuri külmi sarvi hoides üksjagu aega, olgugi et töökindad just kõige õhemat sorti pole. Pikapeale, kui tööd tehes veri kiiremini käima hakkab, on juba päris mõnus olla. Mets annabki sooja, tuul vuhiseb õnneks kõrgemal latvades, alla noorendiku vahele ta ei pääse.

Metsas tunnen ma end hästi, paremini kui kodus. Metsas olengi meelsamini üksinda, siis märkan ja kuulen rohkem, mõtted ei hüple, saan keskenduda. Omamoodi õnne- ja uhkustunnegi poeb põue, vaadates kuusenoorendikke, mida ise istutasin, kus lõputult noori taimi rohust ja võsast päästsin. Nüüd ei kao nad enam kuhugi, on 10-15 aastaga parajalt suureks saanud. Siit-sealt veel pajupõõsaid maha võtta, ridade vahelt natuke leppi ja paakspuid ka. Rohi hakkab kaduma, kuused annavad varju ning isegi sammal on tulnud.

Mu noorpõlve sõbranna küsis hiljuti, kui olin ema matnud ning ka armsast sõbrast, kass Krissust ilma jäänud, et kuidas ma end paremini tunnen, kas üksi olles või seltskonnas. Noorena me ju tahtsime kõiki saladusi üksteisega jagada, sõpruskonnaga koos lustida ning üksiolemist ei kujutanud ette. Vastasin, et üldjuhul eelistan praegu üksiolemist ja rahu. See oli talle üllatuseks, sest tema mäletamist mööda tahtsin noorena ikka vägesid juhtida, asju korraldada, esineda, sekka ka mõtlematult üle võlli ajada. Elu on vahepeal lennutiibu kärpinud, mõtlema ja rahunema sundinud.