Lõppenud aastal maksin lõplikult ära hüpoteegi jäägi ühe rabaäärse metsatüki eest, mis õnnestus sajandi vahetusel vallas korraldatud erastamise käigus endale võita. Pildil vaade eraldisele nr. 1, ligi 70aastasele männi enamusega puistule, kus kuuske ka. Harvendusraiet pole seal veel teinud. Mõtlesin, et jään järjest vanemaks ega taha enam kellelegi võlgu olla. Paberite järgi olengi nüüd täievoliline omanik. Aga kas see tegelikult ka nii on?
Mind on kummitanud mõte, et looduse seisukohast vaadatuna oleme me siin kõik üksnes rentnikud, kuid inimühiskonna reeglite järgi oleme end peremeesteks pidama hakanud. Rentnikuna tunneb maaomanik end ka oma armsa riigi ees, kes küsib igal kevadel maamaksu, olenemata sellest, kas see maa on päritud esivanematelt (kes on kunagi selle ühel või teisel viisil ostnud) või oleme kehtiva riigikorra ajal selle ise ostnud teiselt isikult või end maaomanikuks pidavalt riigilt. See on kauplemine loodusega, mitte enda looduga.
Aga olgu peale. Palju mõistetavam on minu meelest mõte, et kõik inimesed on ühel või teisel moel looduse rentnikud. Loodusvarasid, sh metsa, kasutades ei saa kunagi käituda viisil, et „minu oma, teen, mis tahan“. Mingil hetkel leping lihtsalt katkeb, jääd tühjade pihkudega. Loomad millegipärast käituvad metsas säästlikumalt kui inimene – naksavad oksakese siit, teise sealt, koprad langetavad elupaiga kindlustamiseks mõne puu, kuid tervet metsa nad lagedaks ei võta. Loomad teavad, et mets kaitseb, loodus toidab, ainult inimest tuleb karta.
Inimeste puhul on pidev lähestikku elamine tekitanud konkurentsi parema ninaesise, suurema territooriumi ja kõrgema positsiooni pärast ühiskonnas (karjas). Kaasaegsel inimkarjal on kadumas aegade alguses püsinud side loodusega, rendilepingust loodusega on saamas võlg.
Ma ei tea, kas on olemas Jumal kui selline, kes erinevatel rahvastel erinevat nime kannab ja kes inimeste käitumist kõrgelt jälgib. Loojasse ma usun, sest mu vanaema oli teistmoodi usklik inimene, kelle suust ei kuulnud kunagi sõna „jumal“. Tema laulis lapsele „looda Looja peale“ ja õpetas lauldes pihkusid kokku panema, et Taevaisa kaitse ning Looduse vägi minus kaua püsiksid.
