Olen otsinud sind kaua

Nüüd viimaks, oktoobrikuu õhtuhämaruses, sa olidki kohal! Kui palju rõõmu võib olla ühest öökulli nägemisest! Enam ei tundu sügis nii troostitu ja tühi, kui on teadmine, et kusagil oled olemas ja mõnel õnnelikul õhtul võin sind jälle metsas või raielangi servas kohata.

Just samamoodi oli ka eelmise aasta sügisel, kui händkakk korduvalt kindlas kohas jahti pidas. Talvel ma teda enam ei näinud ja varakevadisi huikeid ei kuulnud. Arvasin juba, et jättis paiga maha. Seda enam on taas põhjust rõõmustada.

Kevade saabumine ja suur suvi tõid minu maile hulk teisi linde, sealhulgas kotkad. Nende jälgimine võttis kogu tähelepanu.

Ega kakk pole mul kunagi päriselt meelest läinud. Ikka hoian metsas käies silmad lahti, astun aeglaselt ja vaatan kõiki puid, lootes vana halli, nagu ma teda kutsun, kusagil oksal vastu tüve tukkumas leida. Tegelikult on mul tema lemmikkohad ja istumispuud ka teada ja sealt käin võimaluse korral alati läbi.

Seekord oli kakk ametis õhtuse jahipidamisega. Istus veidi aega kuivanud tüükal, jälgis tähelepanelikult maapinda, kuulas hiirepiikse ja siis sukeldus ülevalt maha. Valis uue passimiskoha ja kordas peagi rünnakut. Ma arvan, et kui ta kauemaks maha jäi, õnnestus tal ka saak kätte saada. Kakud kugistavad hiire ühes tükis, tervelt, soojalt. Pärast esmast seedimist oksendavad röövlinnud, kes ohvri tervena alla neelavad, noka kaudu luud-kondid ja karvad räppetombuna välja, muud toitvad osad seeditakse lõpuni.

Mis mulle kakkude juures eriti meeldib, on nende näiline ükskõiksus ümbruses toimuva vastu. Kui inimene just kätega ei vehkle, ragistades puid ei langeta ega valju kisa ei tee, siis võib puul istuva kaku juurest vaikselt mööda käia. Jahipidamise ajal on linnu tähelepanu suunatud kuulamisele ja selle abil saaklooma asukoha kindlakstegemisele. Võrreldes kotkastega näevad kakud kehvemini, kuid kuulmine on neil üliterav. Huultega tehtud hiirepiiksu abil võib ka inimene hetkeks kaku tähelepanu osaliseks saada, siiski ainult hetkeks.