Otsisin suurt, leidsin väikese.

Pole peaaegu nädal aega saanud metsas käia. Kodus on käimas koridori ümberehitus ja olen jooksupoisi ning varustaja rollis. Pärastlõunal leidsin paar tundi ja tegin tiiru jõe ümbruses. Oi, kui mõnus oli pärast närvilisi päevi seal rahus ja üksinda ringi käia!

Olen pidevalt mõelnud sellele sookurele, kes üksinda siia maha on jäänud. Et kas ta on veel elus ja kus ta liigub. Teine suur, kellest mõtlen, on vana hall – händkakk, metsa valvur. Käisin ja käisin, vaatasin ja kuulasin – ei kedagi. Paar korda vurisesid puude vahel laanepüüd. Isegi väiksemaid talilinde, nagu tihased, polnud kusagil.

Olin autoga juba mõnisada meetrit kodu poole sõitnud, kui märkasin põllu ja metsa vahelise tee ääres taeva taustal oksal üht pisikest tumedat tombukest. Aimdus ütles, et see pole keegi muu kui värbu, värbkakuke. Kaamera kotist välja ja puude vahele passima. Suurem jagu klõpse läksid erutusest värisevate käte ja kaku taustaks oleva halli taeva tõttu prügikasti, aga näidata kannatab siiski mõnda, mis enam-vähem teravad said.

Ilus lind ju, pisike kui varblane, aga kus on pilk! Enamuse ajast jälgis ta maapinda ja ümbrust, aga fotole sain ka minu suunas altkulmu visatud pilguheidu. Süda põksus rõõmust, et pärast paariaastast vaheaega nägin kakukest üsna samas kohas, kus olin teda kunagi enne kohanud.

Tagatipuks kinkis kodutee ja ilus kuupäev 11.11.11 ka kohtumise suure linnuga. Sookurg on endiselt elus ja otsis viimati kohatud paigast umbes 2 km kaugusel põllul toitu. Temast tuleb juttu kindlasti veel edaspidigi.