Metsanduse saatus järgmiseks kümneks aastaks on otsustatud. Punkt. Vastuvaidlejaid enam ei kuulata. Riigikogu liikmed on oma töö teinud ja võivad valimistel hääli noppima minna. Peotäis rohelisi ja pr. Kelam seda kava heaks ei kiitnud, aga see oli pisike hiirepiiks Euroopa viieks rikkamaks püüdlejate kõrval. On mõtteainet 6. märtsiks.
Minul aga ei keela esialgu siin keegi oma arvamust avaldada ja mõtteid kirja panna. Sest olen metsaomanik ja vastuvõetud arengukava puudutab ka mind.
Kujutagem nüüd ette, et mina oma 90 ha metsamaaga olengi terve Eesti riik ja hakkan metsanduse arengukava 2011-2020 järgi oma metsa majandama. Hoiatan kohe ette, et ei kavatse oma maad ühelegi firmale või välismaalasele maha müüa ega kasutusvaldusesse anda ja seda ei luba teha tulevikus ka minu lapsed. Järelikult peame metsa säästlikult majandama, nagu ütleb ka Metsaseadus, ja nii võiks ju kogu riigis olla. Arengukava aga räägib raiemahtude mitmekordistamisest, töökohtade (?) ja rikkuse loomisest.
Eesti keskmisena on ka minu metsast 10% vääriselupaikadena kaitse all ja leping kehtib kauem kui uus metsanduse arengukava. Lisaks on tulundusmetsast 6,5% range piiranguga ala kotkapesade ümber. Kokku on raieküpses metsas kaitstavat metsamaad mul üle 16% ja seegi sobib võrdluseks kogu Eestis kaitse all oleva metsamaa protsendiga.
Kuidas siis kasutada oma metsa nii, et rikkus tuleks? Eelmise arengukava perioodil sai ju ka raiutud ja lageraielankide asemel on esialgu vaid noorendikud. Olen palju istutanud ja hooldanud, seepärast uus mets sinna peale kasvabki.
Aga arengukava ju nõuab, et tuleb rohkem raiuda. Arutame siis edasi, mis kasvamas ja mida maha võtta saaks. Erinevalt üleriigilistest hinnangutest on minul päris täpsed inventeerimisandmed. Siin avalikustan siiski vaid pindalad ja protsendid, mitte tihumeetrid.
Puistute koosseis on järgmine: kask 36,3%, kuusk 25,5%, mänd 3,7%, haab 3,1%, saar 0,5%, sanglepp 6,1%, hall lepp 12,8%. Kuusekultuuride ja noorendike all on 12% metsa pindalast.
Metsa tagavarast oleks 10 aasta jooksul võimalik lageraiete korras välja raiuda 48,5%, valdavalt kuusk, kask ja hall lepp. Selle eest saaksin umbes 135000-140000 eurot, millelt maksaksin tulumaksuna ära 21%. Istutamise teel uuendamisele läheks umbes 20 ha metsamaast, valdavalt kuusikud. Istutamine koos järgnevate hooldusega nõuaksid vähemalt 1500-2000 eurot aastas.
Mis siis jääks 10 aasta pärast järele, kui kasutaksin raieõiguse täies mahus ära? Aastatel 2020-2030 mu lapsed enam raieid teha ei saa, sest noorendikud ja keskealised metsad pole raievanust saavutanud. 16% küpset metsa on endiselt kaitse all. Kiirekasvulistes lepikutes saab oma tarbeks veidi küttepuid raiuda. Tarbepuidu raiet saaks jätkata alles pärast 2030.a. Vahepeal tekib kodumaise puidutoorme kriis saeveskites.
Siit ka minu järeldus. Metsanduse arengukava raieprognoosid on tehtud suures eufoorias, nõukogude perioodist jäänud suhteliselt rohke raieküpse metsa arvel. Seda ei tuleks maha võtta mitte järgneva 10 aastaga, vaid jaotada raied ja omanikutulu pikemale perioodile. Männikutes pole vahet, kas neid raiutakse 90, 100 või 110 aastaselt. Ka elujõulised ja terved kuusikud püsivad kauem kui 80 aastat. Nii säiliks meil olemasolev metsatööstus ning oleks tagatud pidevalt omamaine ehitusmaterjal ja energia tooraine. 20 aasta pärast saavad raieküpseks praegused keskealised ja latimetsad ning mõõdukas raie jätkub.
Kahjuks on erametsanduses palju ühepäevaperemehi, kasumiahneid firmasid ja tehakse liiga vähe metsakasvatuslikke töid. Eesti tuleviku, inimestele soodsa elukeskkonna ja stabiilse puidukasutuse nimel on vaja kaugemale, kui üks arengukava ulatub, mõelda ning suhtuda metsa kui kogu rahva ja riigi rikkusesse.
