Kohtusin temaga pühapäeval, kui tegin väikese jalutuskäigu oma metsaradadel. Sel haki suurusel, tugeva nokaga linnul on must sulestik, mida kaunistavad rikkalikud valged täpid, tal on vali krääksuv hääl ja teda võib kuulda pähklite valmimise ajal, kui ta koos pasknääridega endale talvevarusid kogub. Lisaks pähklitele toitub mänsak, just selline on linnu ametlik nimetus, peamiselt kuuseseemnetest ja seetõttu liiguvad linnud sügisel ja talvel käbide valmimise ajal kuusikutes.
Suvel mänsakut naljalt ei kohta, sest ta pesitseb tihedas metsas üsna kõrgel kuuse võrasse ehitatud pesas, elab peidulist elu ning valju häälega ennast ei reeda. Seevastu sügisel, kui käib toiduvarude korjamine ja tuleb saagi pärast ette jagelemist teiste lindudega, siis kulub vali hirmutav hääl ära küll. Toiduvarusid peidab mänsak kändude ja sambla alla ning talvel käib sealt nälja kustutamiseks neid otsimas. Kõike üles ei leiagi ja nii saavad maasse peidetud pähklitest alguse uued sarapuupõõsad.
Mina pole mänsakut eriti sagedasti kohanud, pealegi ütlevad targad kirjutised, et tema elupaigad jäävadki rohkem Lääne-Eestisse, mingil määral ka vahe-Eesti ja Alutaguse metsadesse. Nüüd siis oli üle pika aja õnn seda lindu näha ja tema krääksumist kuulda.
Seisin sihil, teritasin kõrvu, lootuses mõnd rähni toksimas kuulda. Hetke pärast lendas keegi otse mu pea kohal olevale haavaoksale. Alt üles vaadates paistis hele sabaalune, muidu näis lind natuke rästa moodi. Aga ei olnud. Kohe lendas ta sihi ääres oleva sarapuu oksale, sealt korraks maapinnale ja jälle oksale tagasi. Jõudsin vaevu kaameraga paar klõpsu teha, kui mänsak uuesti kusagile põõsaste alla päriseks kadus. Natukese aja pärast kostsid valjud krääksatused selja taga kuusikus.
Esimese lume aegu tunduvad metsad üldiselt hääletud ja elutud, kuid pruugib peatuda ja vaikselt oodata, kui mõne aja pärast näed või kuuledki kedagi. Just nii on kirjeldanud oma loodusretki mu hea sõber Remo, tunnustatud loodusfotograaf. Loomad-linnud tulevad ise inimest uudistama, pole vaja neid iga hinna eest jälitada ja häirida. Kannatlik peab olema. Tuleb uurida ja tundma õppida nende eluviise, harjumusi, teada toitumiskohti ja inimtaluvust. Parimad loodusfotod metsaelukatest valmivadki koostöös pildistatava endaga.
Mina ei ole mingi fotograaf, vaid kõige lihtlabasem klõpsutaja, kel on igaks juhuks metsas liikudes kaamera kaasas. Mine sa tea, keda kõike kohata võib ja oleks kahju seda dokumenteerimata jätta. Nii sünnib enamik mu linnu- ja loomapiltidest. Mõne lilleõie juures on vahel natuke rohkem aega valgust arvesse võtta või kaadrit sättida.
