Paigatruud rongad

Mu metsas on rohkem kui kümme aastat olnud ühel viltuse ladvaga männil rongapaari pesa. Iga talve teises pooles on nad sinna oksi juurde vedanud ja märtsis paistab pesal hauduva rongamamma peanupp.

Maikuu keskel on pesa juures lennuharjutusi tegemas juba häälekad rongapojad. Välja arvatud aasta 2011, kui kevadine tormituul nii tugevasti mändi kõigutas, et pesa koos seal olnud munade või udusulis pojukestega alla varises. Tol aastal rongapaar pesa ei taastanud ja pesitsemist uuesti ei alustanud. Õige aeg oli möödas.

Eelmisel kevadel ehitati pesa ikka samasse kohta ja tiibu kandvateks said seal kaks poega. Tavaliselt asustab pärast pesa tühjaks jäämist selle lõopistrik, kes omakorda pojad suve lõpuks üles kasvatab. Millegipärast jäid aga eelmisel suvel pistrikud tulemata ning sügiseks oli tuul ja pesal turnivad linnud oksaraod laiali pudistanud. Ega üheaastane pesa polegi veel kuigi tugevasti kokku tallatud, mistõttu on lagunemise oht suurem kui mitmeid aastaid kasutusel olnud pesal. Küllap ka lõopistrikud hindavad pesa seisukorda, enne kui kasutusse võtavad.
Männilatv seisis kuni selle nädala alguseni tühjana.

Rongad on paigatruud linnud. Kuni talve tulekuni püsib pere koos noorlindudega lähestikku. Hiljem noored lahkuvad oma teed ja territooriumile jääb vaid seesama truult kokku hoidev vana rongapaar. Juba mõni aeg tagasi nägin neid nokkapidi põllul koos ja kuulsin nende omavahelist iseäralikku kudistamist. Hiljuti lõppes pesapaiga läheduses ühe metssea elutee ja toiduküllus andis ronkadele indu lagunenud kodu ülesehitamise alustamiseks.

Paar päeva tagasi sealt mööda kõndides saingi kinnitust, et rongad taastavad pesa täpselt vanasse kohta, hea vaatega kõrge männi latva. Rongad on äärmiselt paiga- ja partneritruud linnud, kes pikad talved kohapeal mööda saadavad, oma nutikusega toitu oskavad hankida ja suure hoolega oma järeltulijad üles kasvatavad. Väljend „rongaema“ on ekslik ega käi mitte kuidagi nende tarkade lindude kohta.