Just selline oli 5.veebruari pärastlõuna. Ilmateate järgi pidi tulema selge ilm, kuid siin nii ei läinud.
Puud-põõsad olid härmas, tuult polnud. Oli lootus, et kohe-kohe ilmub ka päike välja. Metsas puude vahel ringi käies ei saanudki päriselt aru, kuidas külmakraadide lisandudes hakkas ümbrus hoopis uttu mattuma.
Lagedale jõudes nägin, kuidas põldudelt tõusev hall hakkas üha rohkem taevast varjama, päev läks pimedaks ning kohas, kus oleks pidanud päike olema, oli vaid üks heledam taevalaik. Ei värve, hääli ega liikumist, suur südatalvine vaikus.
Püüdsin seda hetke pildile jäädvustada. Lagedal maastikul kahjuks polnud pidepunkti, näiteks üksikut härmas puud, millele pilt oleks toetuda saanud. Ainus detail ongi heledam laik uduhallis taevas, mille taga pidi talvine päike olema.
Olen varemgi koduküla põldude kohal talvist udu imetlenud ning sellest pilte teinud. Ka blogis on mõned sellised olemas, näiteks 24.jaanuaril ja 4.veebruaril 2009, kuid need on loojangujärgsed pildid, hilisemal kellaajal tabatud.
