Eelmisel sügisel nägin, et kunagise drenaažkuivenduse järel untsu läinud põllul kasvanud võsavälju hakati maha lõikama. Talvel ja kevadel veeti lõigatud pajuvõsa suurde auna ja seal ta suvi läbi kuivas. Hiljuti ilmus virna kõrvale väiksemat sorti hakkur ja nüüd kahaneb virn iga päev mitme traktorikoorma väärt kütuse võrra. Masinamehelt kuulsingi, et viib selle viljakuivati katlasse.


Olen neid raiejäätmete kogumisi ja hakkimisi näinud küll, kuid enamasti müüvad seda metsaomanikud ja siis tuleb kusagilt kohale suur hakkur, mitte selline pisike Junkkari nagu tollel talunikul.

Tavaliselt lähevad hakitud oksad ja võsa suurtes 90-kandistes rekkakastides linnakatlamajadele. Kohalikus alevis meil hakkpuidu kütteks kohandatud katlamaja siiani pole. Samas on ümbruskonnas suurel hulgal neid metsaomanikke, kes kõik raiejäätmed lankidelt välja veavad ja hiljem hakkena maha müüa sooviksid. Hind on küll kehvavõitu, aga katab koondamiskulud enam-vähem ära. Ainult RMK jätab jäätmed tavaliselt langile kõdunema, vaid kraaviäärte raadamisest hiljuti kogutud peenpuit on praegu tee ääres virnades kuivamas ja hakkimist ootamas.


Mulle on tohutult sümpaatne, kui maad harivad ja vilja kasvatavad põllumehed otsivad võimalusi, kuidas olemasoleva tehnikaga enda käsutuses olevaid maid mitmel moel kasutada. Kasvõi kütust toota. Tõenäoliselt läheb ka toosama, aastateks võssa jäetud maalahmakas pärast uut kuivendussüsteemide remonti taas vilja kasvatava põlluna kasutusse. Põllumaad hinnatakse praegu metsamaaga võrreldes kõrgemalt, sest annab saaki igal aastal.