Oli aeg linnast lapselapsed maale võtta. Naeran, et kaugesse külasse, vanaema juurde. Püüame midagi kasulikku ka teha.
Vaarikate kolmas korje sai kohe linna ära saadetud, sest mul külmikus enam ruumi pole ja keedetud vaarikamoosil on kõvad seemned, mida ma eriti ei taha. Marju tuleb veelgi, las lapsed söövad neid nii palju, kui jõuavad. Ja hernekaunu.
Niitsin pargi alt pika rohu maha ning loodan, et tüdrukute abiga saame selle kokku riisuda ja metsa alla hunnikusse vedada. Mõned õisi täis lapid jätan esialgu veel kasvama.
Kõige tähtsam töö on siiski pärnaõite korjamine, muidu võib hiljaks jääda, õitsevad ära. Üks pärn õitseb siin igal aastal, teised kõrval peavad kordamööda vahet. Korjata tuleks kuiva ilmaga, aga vihmasabinaid kukub taevast nagu juhtub, nii et meil jäi pool korjamist veel ootele. Esimene portsjon õisi sai siiski restile kuivama.
Olen aru saanud, et mida pikemalt mu oma lapsed kodust eemale linnaelu peale jäänud on, seda rohkem hakkavad nad maal kasvanud marjadest, aiaviljast ja metsaandidest uuesti lugu pidama. Kui muu maailma viljad on linnapoodides igal ajal kättesaadavad, siis kodumaine puhas looduslik kraam, sealhulgas ka tee keetmiseks sobivad taimed või õied, omandavad taas koha toidulaual. Lapsena söödud maalähedane toit tuleb meelde. Lapselaste põlvkond saab seda tundma õppida just maal vanaema juures. Kuniks neid maa-vanaemasid Eestimaa tühjaks jäänud külades veel tiksub.
