Sõidan ja sõidan, aina metsad. Selliseid metsamassiive nagu Kikeperas võib vist leida Eestis vaid Alutaguselt. Usaldasin liigselt oma mälu ja jätsin õiges kohas vasakpöörde tegemata. Sõidan piki sirget ja lõputut metsateed, kuni näen tee lõpus puidust silti – olin Baasi teel olnud. Nojah, vene ajal oli seal kuulus Kikepera raketibaas. Jõuan ristteele, aga kuhu edasi? Püüan helistada. Levi ei ole. Viimaks õnnestub Kadri-Aija kätte saada, et tuleb vasakule pöörata ja siis veel vasakule, kokku kümmekond kilomeetrit. Olen lõpuks kohal.
Üle 40 Pärnumaa metsaomaniku kogunes Kikepera külasse Tiit Kosenkraniuse metsa. Tiit tunnistati 2010.a. parimaks metsaomanikuks maakonnas ja võitis 2. koha vabariiklikul talumetsamajandajate konkursil. Pärnumaal on kombeks käia tunnustuse pälvinud metsaomanike tegemisi igal aastal vaatamas.
Kikeperas on arvukalt kunagisi talukohti, mis jäid tühjaks seoses vene raketibaasi rajamisega. Tiit on tagasi oma suguvõsa metsade keskel ja elab laastukatusega väikses palkmajas. Muide, laastu lõikab ta ise. Kui enne äratulekut temaga hüvastijätuks räägin, mainib ta, et temani ei jõua maailma mured, poliitika ega muud kraaklemised, sest metsade keskel püsib sisemine rahu, on kindel elurütm, selged mõtted ja omad tegemised. Ei tule pähegi hakata kohalikele jahimeestele takistusi ette veeretama, sest läbisaamine on vastastikku mõistev olnud.
Vaadata on Kikepera metsades palju. Huvitav oli kuulata Tiit Kosenkraniuse lugusid kunagistest talukohtadest, mis nüüd on enamasti kantud pärandkultuuriobjektide registrisse. Mulle pakuvad huvi vanad talupuud. Kui hiiglasest on järel vaid tontlikult sirutuvad harud ja seest tühi tüvi, tahaks pärida, mida ta kaugetest aegadest mäletab. Kes on kokku kandnud need kiviaiad, miks laoti uhke korstna alus ja miks edasi ei ehitatud?
Kõndisime piki metsasihte ja vaatasime Tiidu kaasikuid, kus erinevatel viisidel on harvendusraiet tehtud, küll käsitsi, küll harvesteriga. Maa on seal viljakas, tihedalt kasvavad tüved kõrguvad kiiresti, mis harvendamata metsas jääksid peeneks. Hulkusin üksinda veel edasi ja otsisin üles künnapuusalu. Künnapuu ja jalakas on ju Aasta Puud 2011.
Kui pärast lõunat meestel ka metsatehnikaga tutvused tehtud said, siis koguneti suurte puude alla vestlusringi. Metsakorraldaja Lembit Maamets kiitis metsaomanike asjatundlikkust, mida ta oli Tiidu metsas liikumise ajal tähele oli pannud. Edasi arutlesime metsakorralduse ja riigi metsapoliitika üle.
Erametsandus sellisel kujul, kus ühte patta on pandud füüsilised isikud ehk väikeomanikud ja juriidilised isikud ehk suured metsafirmad, ei saa olla üks tervik, sest on erinevad huvid, erinevad tõekspidamised, erinevad omandisuhted ja tulevikunägemused. Suurtel on poliitika mõjutamiseks suuremad võimalused, väikeste hääl ei kosta välja, sest eestlane pole kuigi innukas ühistegelane.
Aitäh Kadri-Aija Viigile kokkutuleku organiseerimise eest! Jõudu Tiidule oma maa ja ilma hoidmiseks!
