Kui hiljem metsast tagasi tulin, olid nad kõik juba rühmadena piki jõge laiali jaotunud. Mõned ujusid vees, suurem osa puhkas kaldajää serval, pead tiiva alla sulgede vahele pistetud. Kuid nagu pildilt näha, on igas puhkajate pundis keegi, kes valvet peab ja ohu korral häiret annab.

Talv on siiani pehme olnud ning vooluveega jõgedele, ojadele ja kraavidele pole püsivat jääkatet tekkinud. See muudab veelindude elu kergemaks. Madalas vees leidub rohelisi veetaimi, mida nad söömas käivad.

Mõni aasta tagasi, kui reovee puhastusjaama polnud veel rekonstrueeritud, elasid sinikaelpardid pidevalt solgijaama settetiikidel. Veelgi hullem, pardid ei põlanud ära solistamist ka värske solgiga täidetud suures tünnikujulises mahutis, kus labad haisvat kraami keerutasid. Ma pole seal enam juhtunud käima ega tea, kas tiikidega väljakut üldse ongi või kas pardid solgijaama külastavad. Noil aastail olid muidugi krõbedamad külmad, jõgi jääga kaetud ning vaba vett peaaegu polnudki.