Päev läbi sadas hoovihmasid ja sisetunne ütles, et on aeg minna vaatama, kas esimesed kivipuravikud on ninad välja pistnud. Tunne oli õige – paar suuremat, trobikond tillukest kivipuravikku ning neli-viis haavapuravikku olidki seal, kus neid igal aastal kasvanud on. Õhtuks sai pannitäie värskeid seeni.

Sadu jäi järele, päike tuli välja ja tagasiteel peatusin põldude vahel. Seal tiirutas madallennul üks loorkull ja konutasid kaks musta ronka. Seesama vana rongapaar, kes alaliselt minu metsas elab ja kes sel kevadel poegadest ilma jäi. Tormituul lõhkus männiladvas nende pesa. Linnud ei hakanud seda enam taastama, sest pesitsusaeg sai läbi. Tõenäoliselt hukkusid tol korral ka tillukesed pojad.

Loorkull tiirutas madalal põllu kohal. Ühel hetkel tabas ta maast saagi ning asus seda sealsamas rohus sööma. Metsaservalt ilmus nähtavale rebane. Toosama, kes suve hakul üpris pulstunud karvaga ringi liikus ja ega nüüdki ta kasukas laitmatu välja ei näe.

Jõudsin ära oodata hetke, mil pesametsa kohalt kerkis taeva poole iludus ise – emane konnakotkas. Tegi mõned ringid põllu kohal, kontrollis ka minu autot. Ohtu polnud karta. Seejärel kostis metsa kohalt paar kilget – ja sealt nad tulidki! Isa ja poeg. Perekond oli koos.

Kolmekesi vaadati õhust üle põllul luusiv rebane ja rongad, peletati eemale üks territooriumile sattunud hiireviu ja lasti päikesel sulgi paitada. Kolme konnakotka ühislend kaunistab maastikku, on ülev, südant põksuma panev ja vaid vähestele võõrastele silmadele mõeldud perekondlik koosviibimine.