Eelmises loos oli pilt põdrakanepist, siin aga vesikanepist. Mõlemal liigil on õitsemine praegu täies hoos, kasvukohad aga erinevad.
Vesikanep kasvab niisketes lubjarikastes kohtades. Pildil olev ojakallas on kevadeti üle ujutatud ning pinnas suvelgi niiske. See on üks vähene mulle teadaolev koht, kus oja vastaskaldalt avaneb vesikanepile õitsemise ajal nii uhke vaatepilt. Taimed on kõrged, varred tugevad ega kipu lamanduma. Selle vesikanepi varred on punakat värvi, aga need võivad olla ka rohelised.
Inimese kõrgused kanepitaimed seisavad nagu müür ning meelitavad oma õitele nektarit ammutama paljusid putukaid, sealhulgas ka liblikaid. Pildistamise hetkel nautis söömaaega üks erksavärviline päeva-paabusilm.
Ega me looduslikku vesikanepit kõikjal näegi, sest ta kasvab sellistes kohtades, kuhu inimesel harva asja. Näiteks minu metsas leidub teda varjulise oja ääres kohas, kus sihiteele truup paigaldatud. Kui on mahti seal paigal püsida, võib õitel näha askeldamas tervet armeed erinevaid putukaid. Ja kanep on tolmeldajaile tänulik, kasvab ja õitseb samas kohas juba aastaid.
Mis siis vesikanepist kasu on? Ei, see pole sama taim, mida kasvatatakse narkootilist mõnuainet sisaldava pläru keeramiseks, ehkki mingi väline sarnasus lehtedel on. Või mine sa tea, küllap vanadel eestlastel olid rahvameditsiinis kasutatavatest taimedest teadmised palju laiemad kui tänapäeval kasutusel. Piibu sisse topiti peale tubaka muidki kuivatatud taimelehti. Praktilise poole pealt võib vesikanepi vartest saada tugevat kiudu nööri punumiseks, tema varred ja lehed annavad tumesinist värvi.
