Põdrakanepi aeg on käes.

Sellise kuumusega jõuan vähe ära teha, aga siiski saan igal õhtul lapikese maad või tükikese kraavikallast korda. Tore on teed mööda liikuda, kui pikad putked ja võsa enam vaadet metsa alla ei sega. Jõeäärne aasapealne on niitmata, sest seal on õitsvaid taimi veel juurde tulemas. Kiiret pole, sest heina ma sealt ei tee. Metskitsede jaoks sai varem saadusid tehtud, aga loomad ei hooli heinast, vihtasid oleks tulnud teha. Nüüd pole ka enam kitsesid, kes seal käiksid.

Praegu on põdrakanepi ja angervaksa aeg. Märkasin pilti tehes, et sihvakas põdrakanep sarnaneb kaugemal kasvavatele kuuskedele ja sättisin nad ühele pildile. Oi, kuidas parmud ründasid, kui põlluäärsel rajal sobivat pildistamiskohta otsisin. Kõiksugu lendajaid on praegu palju, eriti päikesepaistelistes rohtunud paikades. Ka liblikaliike tuleb juurde. Eelmisel suvel elevust tekitanud suured, helklevate tiibadega kiirgliblikad lendavad jälle jõe ääres ringi.

Õhtud ja ööd on soojad ja vaiksed. Vastu hommikut hakkab siit-sealt metsast kostma linnuhääli. Suurem pesitsusaeg on möödas ja noorlinnud pesadest välja lennanud. Jõe ääres jalakakeerdude vahel istub väike punarind endiselt pesal, pealagi ja kaks tumedat silma paistavad, kui mööda juhtun minema. Juba peaksid ka temal tillukesed pojad kooruma hakkama. Arvatavasti on see tal teine pesakond sel aastal.

Maasikate aeg saab läbi ja võiksin võrkraami maha võtta. Siiani pidin seal all marju korjates ja vääte ära lõigates põlvedel roomama. Saak jäi seekord tõesti mulle, mitte hallrästastele. Juba punetavad esimesed aedvaarikad. Ja neid on sel aastal hästi palju.