Istusin aias pingil ning õitsvaid pojenge vaadates mõtlesin emale, kes hulk aastaid tagasi need sinna ritta istutas. Ikka valged ja roosad ja tumepunased vaheldumisi. Roosasid on kolme erinevat sorti, varasemaid ja hilisemaid.

Pojengid õitsevad eriti rikkalikult siis, kui saavad hulk aega rahus ühel ja samal kohal kasvada. Nii ütles ema. Meie omad on samas kohas peaaegu 30 aastat ja tänavu on valgetel (roosi lõhnaga) eriti palju suuri, umbes 15-cm läbimõõdus õisi. Varre küljes on peale esimese õie veel kaks-kolm punga, mis avanevad siis, kui esimene õis pudenema hakkab ja olen selle ära lõiganud. Järgmised on esimesest hulga väiksemad.

Praegu ongi aias palju õisi: oranžid kuningakroonid, lillad ja kollased iirised, lõhnav jasmiin. Kui juhtub tugevam vihmasadu koos tuulega tulema, nagu lähipäeviks ilmaennustus lubab, hakkavad suured õied kogunenud vee raskuse all murduma.

Maasikaid saab juba oma aiast ja kurki ka. Tomatiga läheb aega ja värske kartul jääb kuiva tõttu seekord hilisemaks.

Kõrvukrätsu poegade piiksumist pole kolm ööd enam kuulnud. Viimasel korral olid nad maja tagant puudelt edasi liikunud, häälitsused kostsid kaugemalt. Nägemata nad mul jäidki, öölinnud ikkagi.