Kevadel, kui tarnamättale ilmub uus püstine siilisoeng, paistab poku teiste taimede vahelt hästi välja. Mulle sattus üks taoline mätas ette hiljuti ühel vihmaniiskel maipäeval ning sundis peatume ja kaamera välja võtma. Sillerdavad veepiisad lehtedel ja peatselt avanevatel õitel kutsusid vaatama. Puhas, värske ja kevadine.

Kesksuvel on tarnamättal pikad rohelised „juuksed“, mis sügiseks kolletuvad ja talve jooksul heledaks pleegivad. Kui esimene lumi maha sajab, on pikajuukseline blond poku oma uhiuue valge mütsiga taas märkamist väärt tegelane.

Tarnamättaid leidub mul jõe taga mitmes kohas. Suurem pokulinnak on ülesvoolu ühel kunagisel heinamaatükil. Olen sealkandis käinud kopraid passimas ja siis tolle mätaslinnaku leidsingi. Mujalgi vanajõe kinnikasvanud käärudes leidub tarnamättaid, mis enne ülejäänud taimestiku kõrgeks kasvamist praegu põnevat vaatamist pakuvad.