Kolhooside-sovhooside ajal ei hakatud neid raskesti ligipääsetavaid (hobusega koolmekohast läbi jõe) talupõlde enam kündma ja külvama. Kui 70ndate alguseks polnud talus enam ühtki looma ega inimhinge, hakkas põllul vohama lepik. Kui mul maade tagastamise dokumentide ja maamõõtmisega tuli tegelda, seisidki need põllud juba metsamaana kirjas. Kraaviääri kattis sajandivahetusel paju ja hall lepp, vaid põllu keskel oli natuke rohumaad. Põldhaaval sai lepikuid küttepuudeks tehtud ja vabale maale kevadeti kuusetaimede read istutatud. Seepärast ongi kuused eri aastatel istutatud.

Drooni lennutas Karl Ander Adami selle detsembrikuu alguses. Linnulennult on hästi nähtavad vanad põllukraavid, seal läigib vesi. Suvel on kraavid kuivad.

Pean seda fotot oluliseks, sest kõrgelt on mingi osa eri aastatel istutatud kuusenoorendikest hästi eristatavad. Alt vasakult, kella 7 kohalt aastaga 2007 alustades jõuab osuti liikumise suunas kulgedes kaarega päeval kella 3-ks aastasse 2011. Umbes nii neid kuusetaimi sinna poolikute põldude kaupa istutatud sai, enamasti kevadiste talgute korras, koos looduspiltnike ja jahimeestega. Kraavidele jätsin kultuuride hooldamise käigus veidi lehtpuid alles, mis oli muidugi viga. Need kasvasid kiiresti ja peenemaid sai sel sügisel valgustusraiega ka vähendatud. Maas lebavad tüvesid on ülalt näha.

Kaugemal, pildil ülal, on lepikuribade vahele istutatud kuuskede read aastast 2003. Neid istutasin koos ühe külanaisega. Kuusetaimed langesid peagi pärast istutamist kitserüüste ohvriks, põdesid mõne aasta, aga siis taastusid.

Hilisemad kuusetaimed on istutatud üle pinna, millel on mõned halvad küljed, võrreldes piki põldu kulgevate ridadega. Kuna 2003.a. kuuskede vahele jäi istutamise ajal oksavaal, mis praeguseks on kõdunenud, siis noorendiku vahel pääseb seal väikese traktoriga liikuma. Nii saab kraavi äärtest tulevikus veel korra leppi kütteks raiuda ja vaherada pidi välja tuua. Üle pinna noorendikes selline võimalus esialgu puudub. Eks aeg annab arutust.