Põllul tolmab, metsas uputab

Maarahvas teab, et kevadine vihm teeb vaid head – peseb maa puhtaks. Pärast vihma taheneb põld kiiresti ning siis saab mulda harima ja külvama hakata.

Kui nüüd nädalavahetusel põldudel töötavaid külvikuid vaatasin, oli neil mõnes kohas suisa tolmupilv järel, kuigi vihmasajust vaid loetud päevad möödas.

Hoopis teistsugune pilt avaneb metsas, kust vesi ei taha kaduda. Seal võtab maa tahenemine tublisti kauem aega kui igal aastal haritaval põllumaal, liiati kui taevast tublisti lisa kallati.

Juuresolev pilt on tehtud riigimetsas, juba eelmisest aastast tuttavas kohas, kus looduslik oja lageraielangilt läbi voolab ja kus taamal kase otsas hiireviu pesa lagedale jäi. Pessa ei tulnud asukaid ei eelmisel kevadel ega ole neid ka sel aastal – pesamütakas seisab kaseharude vahel endiselt tühjana.

Seda oja puhastati eelmisel kevadel ning paigaldati kvartalisihi alt läbi plasttorust truup. Vesi pääseb küll edasi jõe poole, kuid toru on suhteliselt peenike ega suuda nii suurt kogust läbi lasta, kui lanki uputav oja toob. Nii tekibki sihi kõrvale veesulg ja langile seisva vee lombid.

Juba siis, kui toru sihi alla paigaldati, arvasin, et minu arust sai see liiga väikse läbimõõduga. Samas etem ikka kui üldse mitte midagi. Varem ei pääsenud ju ojavesi üldse kuhugi, uputas sihti ja kõrval „basseinides“ olid konnade kudemiskohad. Hiljem kuulsin metskonnast, et looduskaitse näebki ette, et vesi ei tohi metsast liiga hoogsalt minema pääseda, kõik loigud ja lombid on vajalikud. Minul pole liigirikkuse ja veerohkuse vastu loomulikult midagi, kuid metsakasvatuse seisukohalt vaadates ei ole sellisele langile mõtet ka metsataimi istutada – vesi uputaks nagunii need ära. Ehk hakkab näiteks sanglepp seal kunagi ise kasvama või õnnestub mätastel mõnel kasel juurduda. Enne lageraiet oligi seal kasemets ja nii suurt veeuputust ka polnud, sest vanad puud tarbisid niiskuse ära. Vaatame, mis suve poole juhtub.