Pööripäev läheneb.

Hommikul tõusis detsembripäike pilvitusse taevasse ja kuldas puulatvu. Kõik tiivulised püüdsid end kõrgematele okstele seada, et soojadest kiirtest kosutust saada.

Täna oli selline päev, mida nautisin. Hommikuste kodutoimetuste järel sain rahulikult metsa sõita. Panin lindudele uut toitu. Eriti tore tunne on, kui auto seisma jätan ja otsemaid koguneb suur parv rasvatihaseid. Sätivad end mu lähedusse okstele ja puutüvedele ning kui krõbiseva koti linnutoiduga kätte võtan, siis saadetakse mind söögimajani ja üle vana taluõue käib vali jutuvada. Vaatan – kaeraterad on puha alles, aga nemad muudkui ootavad, millal sihvkasid toon. Rähnid on oma kohad sisse seadnud jõe kaldal surnud puude tüügaste otsa. Vahel kopsivad lihtsalt niisama, mõnikord on nad tüükasse „sepikoja” asutanud, et kuusekäbidest seemneid kätte saada. Üksik hallõgija passib noore haava ladvas. Kõik kolm tedrekukke on end iga päev rapsipõllul näidanud. Nende kaaslasteks on suur urvalindude parv.

Võsalõikus kauges põllunurgas sujus, sest mulle meeldib omaette olla, oma mõtteid mõelda ja rahulikku töötempot hoida. Lisaks ilus ilm ja kerged külmakraadid. Ümberkukkunud puuriita ma ei puutunud, las ootab.

Talvine pööripäev läheneb. Ega suurt pimedamaks enam minna saagi. Veel nädal ja Toomapäevast alates hakkab päike taas kõrgemaid kaari käima.