Punased seened ja noored kuused.

Pärast võsas müttamist tegin õhtu eel ringkäigu eelmistel aastatel istutatud kuusetaimede vahel. Lagedal on lumi ära sulanud, leppade all ikka veel õhuke kiht maas. On imeline tunne üle pika aja vabalt jalutada, saapatallad vastu lumeta maad. Kevad on ilusaim aeg ja rõõmsaid avastusi võib igal sammul ette tulla.

Pisike punane seen – verev karikseen – on viljakehad mullast välja ajanud. Esimesed kevadseened pole küll söödavad, aga see ei ole oluline. Nad on ilusad, paistavad silma ja loovad rõõmsa kevadtunde.

Kuna tuttav metsaomanik kurtis hiljuti, et temal on talvel hiired noortel kuuskedel koort söömas käinud, siis igaks juhuks püüdsin ka oma kuused üle vaadata. Ei märganud mitte ühtegi koorevigastust. Ka puuduvad muud ulukikahjustused. Kitsesid seal kuigi palju polnud, põder käis küll läbi, aga kuuseokastest ta suurt ei hooli. Kui saab, kraabib hoopis koort, nii lehtpuudelt kui ka 20-30 aasta vanustelt kuuskedelt. Olin noortel kuuskedel ulukitõrjevahendit kasutanud, küllap ka see aitas sõralisi eemal hoida.

Pildistasin üht madalamat kuuselatva, otse ülevalt alla. Taimedel on ladvaotsad sügisel repellendiga Cervacol üle võõbatud. Pildilt on hästi näha, et arenevad ladvapungad tungivad ilusasti kuivanud pastast läbi ja võõpamine ei takista edasist kasvu.

Põikasin ka jõe äärest läbi. Vesi on tohutult alanenud ja jõgi mahub oma sängi ära. Sain jälle üle silla käia ja ümbrust vaadata. Kõik on veega üle uhutud olnud ja justkui luuaga puhtaks pühitud. Silla juurest on suurvesi kaasa võtnud ühe istumispalgi koos aluspakkudega. Tea, kas see läks nüüd jutiga Pärnu sadamasse välja? Küllap tõstavad seal puidulaevale :).