Nüüd jõudis punaselg-õgija ka kohale. Sõidan iga päev sellest männinoorendikust mööda ja hoian puulatvadel silma peal. Täna metsast kodu poole sõites siis teda nägingi. Esialgu küll vaid isaslindu, aga küllap peagi on tal ka paariline olemas.
Tänavu on ornitoloogiaühingu valikul kuulutatud aasta linnuks õgijad – hallõgija ja punaselg-õgija. Hallõgijaid suvel eriti kohata ei õnnestu, sest nad pesitsevad rabades. Küll aga olen neid näinud põldudevahelise tee ääres kevadtalvel või hilissügisel. Tavaliselt istub õgija kusagil üksiku puu ladvas ja passib seal ümbrust. Hallõgija on suhteliselt pelglik lind ja lähedalt vaadelda eriti ei õnnestu.
Punaselg-õgijad on üsna hilised saabujad. Toiduks jahivad nad mitmesuguseid putukaid, sisalikke või pisinärilisi. Vahti peetakse põõsa või puu ladvas ja sealt sööstetakse saagi järele. Konksjas nokk sarnaneb õgijal röövlinnu nokaga. Huvipakkuv on see, et õgijad koguvad toitu mõne roika või oksa otsa „laagerduma”. Kui juhtume märkama mõnd rohutirtsu või hiirekest oksa otsa pistetuna, siis võib kindel olla, et see on õgija toiduladu.
Minule teadaolev paar punaselg-õgijaid pesitseb igal aastal samas kohas. Teeristi kõrval kasvavad noored männid ja kõrval on muid põõsaid. Kuhugi nende puude või põõsaste sisse teeb õgija oma pesa ja nii veedetakse suvi üsna kindlal territooriumil. Punaselg-õgija pole nii kartlik lind kui hallõgija ja autoaknast õnnestub neid üsna sageli vaadelda, ilma et otsekohe plehku pandaks.
Pikemalt saab õgijate kohta lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt. Samas leiab andmeid õgijate vaatluste kohta. Äsjailmunud raamat „Aasta linnud” kirjeldab kõiki alates 1995.aastast valitud aasta linde, sealhulgas on palju ilusaid pilte ka õgijatest, linnuvaatlejate huvitavamaid tähelepanekuid ning Fred Jüssi poolt lindistatud CD plaat aastalindude häältega.
