Hommikul tuli talumees metsaveotraktoriga ja vähem kui kolme tunniga oli neli ja pool koormat küttepuid metsast laoplatsile toodud. Üks mure jälle kaelast ära ja peab ka pakasele tänulik olema, mis tegi sel aastal puude kättesaamise hõlpsamaks.
Ma tean, et lugejad ootavad kureuudiseid. Käin seal järjekindlalt iga päev. Siiani on kõik endine. Sookurg talvitub vanas sovhoosikeskuses, jalutab töökoja õuel, kui seal parasjagu masinad või inimesed ei askelda, passib momenti, mil vilja sööma saab minna. Vahel pidavat teda ka siloaugu juures nähtama. Nii tal need päevad mööduvad. Kus ta öösiti on, pole siiani päris selge. Enam pole ma kindel, et sookurg heinaküünis üldse käib, sest selle tõestuseks ei õnnestunud küüni ukse juurest lumelt jälgi leida. Looduses vabalt liikuma harjunud lind ilmselt pelgab poolkinniseid ruume, kust on ohu korral keeruline põgeneda. Võimalik, et ta on öösel õues heinapallide vahel tuule ja külma eest varjus.
Tänase pildi tegemine tuli natuke ootamatult. Vaevalt jõudsin kaamera kotist välja võtta, kui kurg end maast lahti tõukas ja lendu tõusis. Suundus jälle sinnapoole, kus tema tavaline peatuspaik ja toidukoht on.
