Nädalavahetusel käisin poja perega metsas. Olen kogu aeg mõelnud, et mida vanemaks jään, seda olulisemaks muutub vajadus kõik teadmised ja mälestused, mis mul endiste aegade kodumetsast säilinud on, anda oma järeltulijatele edasi. Selleks tuleb aega võtta, käia, näidata.
Mälu on varandus, mida aitavad alles hoida vana mets ja puud, vanad rajad ja samblasse kasvanud kivirahnud nende ääres. Puud surevad või raiutakse maha, rajad kasvavad metsa, kuid kivid jäävad pidepunktiks ja orientiiriks – nemad enamasti ei muutu.
Olen püüdnud, et lastel ja nende peredel ei läheks metsast mõtlemine vaid kitsas suunas - mets kui tuluallikas, vaid avarduks pilt metsast kui suurest, terviklikust ja suhteliselt aeglaselt muutuvast looduskooslusest, millele lisab väärtust juurde ka põlvkondade mälu. Põliste talumetsadega on seotud kõigi eelnenud põlvkondade teod, esivanemate ja talude ajalugu. Kuni on elus ja liikumisvõimeline mõnigi eakam inimene, kelle lapsepõlv ja juured on kohaga seotud, siis on see noorema põlvkonna jaoks väärtus, mälupank.
Põlistalu aegadest säilinud ning vahepealsed ajad üle elanud suured puud tekitavad aukartust, sest nad mäletavad meie esiisasid, kes jätsidki need ilusad ja sihvakamad kasvama, et kord vajadusel nendest uus majasein või laetalad saaksid. Puud elavad mitu inimpõlve üle, kui neile võimalus anda. Praegu on mõned kodumetsa männid nagu vaarisade saadikud minu, minu laste ja lastelaste tegemisi valvamas. Inimene on vaid sipelgas selliste puude kõrval.
Mida rohkem ma agarate metsamajandajatega kohtun ning nende arutlusi kuulen, seda võõramana ma end neis ringkondades tunnen. Vastuolud metsast mõtlejate ja otsustajate vahel on viimasel ajal muutumas ületamatuks, lausa vaenulikuks. Solvavate väljenditega külvatakse üle looduskaitsjaid, kultuuriinimesi ja kõiki, kes julgevad mingilgi moel Eesti metsade kiirele kahanemisele vastu olla. Ma ei ole paduroheline, püüan olla säästlikult elav maainimene, kes tarbib nii palju kui eluks hädavajalik ning tahab endast maha jätta hea tervisega looduskeskkonna, erivanuselise metsa koos sealse elustiku ja ajaloomärkidega. Minu mets ja sünnimaa pole müüdavad, neid pärandatakse põlvest põlve. Olen kindel, et paljud metsaomanikud üle Eesti mõtlevad samamoodi, kõik lihtsalt ei räägi sellest.
