Suhteliselt soojad, kuid niisked ilmad jätkuvad ja seetõttu pole puugirünnakutel veel lõppu näha. Iga päev pärast metsast välja tulemist pean riided korralikult läbi uurima ning koju jõudes kõik seljast võtma ja teised panema. Metsariideid ei taha tuppa tuuagi, ripuvad järgmise minekuni tuulekojas. Vaatamata riiete eraldi hoidmisele, hoolikale ihu uurimisele ja pesemisele, leidsin ühel hommikul pärast voodist tõusmist põlveõndlast naha külge haakinud puugi. Ega poleks osanudki otsida, aga kiheles. Järgmisel õhtul sain jalasäärelt veel ühe, kes oli õnneks õrnalt külge hakanud. Pilte ma neist elukatest pole teinud.

Kuuldavasti on mitmed metsa- ja jahimehed päris raskete puugihaigustega kimpus. Iga leitud puugi järel tekitab pisemgi lihasevalu või väsimustunne kahtluse, et ega ometi minu kord... Entsefaliidisüstid on mul küll tehtud, aga on ka teisi puugihaigusi, mis raskelt kulgevad.

Teisest küljest vaadates ei saakski puuke kartes üldse metsa, eriti võsatöödele minna. Tulgu mis tuleb, töö tahab tegemist. Kuusenoorendikus on rohi tõepoolest meeletult kõrge ning ka seda niites püsib oht, et mõni kõrrel passiv kuriloom sooja olendi lähedust tundes erksaks muutub ja võimaluse korral kohe külge kargab. Enne külmasid pole lootagi, et puugid kuhugi kaovad.

Puukidest mõeldes tekib tunne, et keegi oleks tänapäeval neid justkui meelega hakanud meile karistuseks kaela puistama, hirmutamiseks ka nakkusekandjatega varustanud. Ei meenu, et lapsepõlves paljaste säärtega rohus kõndides oleks kunagi puuke olnud. Äkki oli tol ajal inimlikku sõgedust ka vähem kui tänapäeval.