Puuseened lisavad üksluisele talveajale värve

Käin kogu aeg metsast midagi otsimas, mis võiks elevust tekitada ja päeva heade mõtetega täita. Liiga üksluine ja värvivaene on pikk talveaeg, eriti veel neil kordadel, mil päike pilvede taga peidus.

Kui mõnel sellisel metsaretkel juhtun näiteks puu- või kännuseeni nägema, jagub hulgaks ajaks raamatute lappamist või internetist vastuste otsimist. Puuseeni võib olla mitmeaastaseid kui ka üheaastaseid, neid on söödavaid ja toiduks kõlbmatuid. Kuid metsaelustikus on kõigil oma koht ja roll.

Seeneteadus on selleks liiga keeruline, et omapead uurides kuhugi välja jõuda. Enne peab hulk aega õppima, juhendajate abi kasutama, loodusvaatluste kaudu õpitut kinnistama. Hakatuseks aga peab endal seente vastu suur huvi olema ning valmidus sügavuti minna. Mina olen sellega lootusetult hiljaks jäänud, mis aga ei tähenda, et seentest ükskõikselt mööda läheksin. Vaim on endiselt valmis uurima ja loodust avastama.

Tuntud seenevana Erast Parmastot meie hulgas küll enam pole, kuid tema tööd jätkavad nooremad, kasvõi näiteks Indrek Sell Eestimaa Looduse Fondist. On olnud õnn koos tema ja keskkonnaameti kohaliku metsaspetsialistiga mõnel korral metsas ringi kolada ja puuseeni vaadata-uurida. Ühel aastal käisin ka Sakala metsaühistu õppepäeval, kus metsaomanikud said enim tuntud puuseentest ülevaate.

Kõigele vaatamata ei suuda ma praegu nimetada seda üsna värvirohket seeneliiki, millest juuresoleva pildi tegin. Samasugustest seentest oli mul ka mitu aastat tagasi üks talvine pilt ja seda näeb 19.märtsi 2009.a. blogipostituse juures.