Rada pidi metsa poole
Lugesin viimases „Eesti jahimehes“ ilmunud Tiit Randla mõtisklust Valdur Mikita raamatu „Lingvistiline mets“ teemal. Randla oma sõnaseadmise oskuses ja loodusest mõtlemise headuses puudutab mind alati, liiati kui sel korral on kõneaineks Valdur Mikita raamat, mille lugemine oli mullegi omamoodi ajuraputuseks, mistõttu tuli seda väikeste dooside kaupa pikkamööda neelata.
Randla kirjutab, et Mikita näeb kahesugust Eestit – Noor-Eestit ja Vana-Eestit. Noor-Eesti pürgib Euroopasse ja kaotab oma kultuuri, paiksena elanud inimasurkond hakkab moonduma rändrahvaks. Kas pole tuttav, kui mõtleme Soome või mujale tööle suunduvatele inimestele? Või maalt linna kolimisele? Kohad jäävad tühjaks või ilmuvad sinna uustulnukad, kel pole sidet paiga ajalooga ega tavadega. Tulnukad toovad kaasa uued kombed ja ellusuhtumise.
Kelle jaoks siis Vana-Eesti on jäänud? Randla arvab, et neile, kes liiguvad korilaste radu pidi metsa poole ja hoiavad meie kultuuri. Autor loodab, et ka jahimehed on natuke metsa poole rahvas ja osake Vana-Eestist. Küttidel-korilastel-kalameestel on oskused keerulistes oludes ellu jääda, seeläbi on nad väärtuslik strateegiline ressurss.
Ma ei tea, kui palju metsaomanikest mõtleb Noor-Eesti moodi, kui palju on endiselt Vana-Eesti inimesed. Olen mõelnud, et kuidas neil aegadel, kui metsa minnes oli tööriistaks ainult kirves või hilisemal ajal käsisaag ning veoloomaks härg või hobune, toodi ikkagi palgid metsast välja, ehitati eluhooneid ja lautu. Kuidas suutsid nemad ilma lageraiet tegemata ja taimi istutamata metsa sellises seisundis hoida, et kogu aeg oli kasvamas suuri puid, mida vajadusel uuesti võtma minna. Metsa peeti pühaks paigaks, austati metsavaime, loeti ussisõnu, hoiduti hundi nime suhu võtmast, ravitseti taimedega, osati linnulaulu inimkeelde ümber panna, ennustati käo kukkumise ja looduse märkide järgi. Mets kaitses inimest ja seda teades ei teinud inimene talle liiga. Kas Noor-Eesti usub veel sellesse või tunnistab vaid iseenda vägevust?
Oskuste piires püüan ise vana-eestilikku looduslähedast mõtteviisi aus hoida. Kuigi inimene ei suuda kogu maailma muuta, suudab ta ometigi muuta iseennast ja oma mõtlemist ning luua selle kaudu tükikese paremat maailma.
