Raiehooaeg on alanud
Märkasin juba eelmisel nädalal, et treiler tõi harvesteri ning küla taha metsaservale ilmus soojak. See oli märguanne, et alustatakse raietöid ning mehed hakkavad kaugelt käima. Igaks juhuks uurisin metsaregistrist järele, kelle metsas ja kui suures mahus siis raie on kavandatud. Seal on kõrvuti kolme omaniku metsamaad ja raiutakse keskmisel kinnistul. Plaanis on kaks eraldist lageraiet ja lepikutes veel harvendust ka. Nagu kombeks on saanud, alustatakse ikka paremat tulu andvast osast – sellel kinnistul vanast kuuse-kase-haava segametsast.
Lähenesin langile teisest kandist, kustkaudu vaid jalgsi läbi oja solistades ligi pääseb, ja käisin tööjärge vaatamas. Mulle pakub huvi erinevate, liiati veel täiesti tundmatu firma tööstiil ja raie kvaliteet. Olin eelmisel sügisel pikalt näinud ühe teise metsafirma tööd riigimetsas, samuti talviseid erametsades tehtud raieid ja tahtsin võrrelda.
Vahe on selles, et riigimetsas kuhjati raidmed kõik vaalu, mille kaudu käis hiljem materjali kokkuvedu ja raske forwarder tallas oksad maatasa. Praegu erametsas käimas oleva raiega oksavaalusid ei tehta ja raidmed tõstab harvester hunnikutesse. Järelikult veetakse ka need hakkeks purustamise plaaniga metsast välja. Ilma oksavaaludeta jääb raie järgselt langi pind küll risust puhtamaks, kuid juhul, kui kokkuveo ajal juhtuvad olema vihmased ilmad, siis tekivad pinnasesse rööpad. Meie kandi huumusrikastel muldadel on see sama kui kindel.
Olen näinud, et mõned erametsas raiet tegevad ettevõtjad jätavad suuri puid langetades nende alla jäävad väiksemad puud ja võsa kasvama, mis pärast raie lõppu on viltu või puruks tallatud ning rikuvad langi üldmulje ära. Hiljem on keeruline sinna uut metsa istutada ja seda hooldada.
Seekord nägin, et lageraiesse mineva metsa alt on eelnevalt võsalõikajaga maha võetud alusmetsa puud ja põõsad, nagu seda ka riigimetsas tehti. See vana mets oli juba ennegi suhteliselt puhas – olin seal ka varem niisama ringi käinud, kui kunagi haruldasi taimi ja maatähe (seen) kolooniat pildistamas käisin. Seal piirinaabri kõrval kasvab ka orhidee – kaunis kuldking.
Aga veelgi rohkem olen sealt lapsepõlves hobuvankriga läbi sõitnud. Enne küüditamist oli selles külas seitse majapidamist, neist kolm suurtalu. Kõigi õuedesse viis tee. Üks teekoht on ka praegu metsas nähtav, vajaks ainult veidi võsast puhastamist. Alles pole jäänud enam ühtegi hoonet ega inimest ja ka küla nimi – Rehemetsa – on kaardilt kadunud. On suured kuivendatud põllud, kivihunnikud, uus tee, süvendatud oja ja metsad, mis raieküpseks saamas ja riburada vähenemas.
