Ussimaarjapäev oli läinud esmaspäeval, mina igatahes nägin rästikut neljapäeval ja proovisin temaga natuke juttu ajada. Õigemini mina küsisin, et kuhu minek, tema aga ei vaevunud vastama, vertikaalse pupilliga kurjana näiv silm valvsalt olukorda hindamas. Isaste rästikute silma vikerkest olevat punane, emastel pruuni värvi. Kummast soost pildil olev rästik on? Punasevõitu tundub, nii et pigem isane. Sik-sakke seljal polnud, see tunnusmuster ei pruugi alati nähtav ollagi.


Tähepanuväärne on, et nägin ja pildistasin seda rästikut umbes 30 meetrit samast kohast eemal ka suve esimeses pooles. Rästikud on paigatruud ja liiguvad suvel oma territooriumil maksimaalselt 100 meetri raadiuses. Talvitumiskohad võivad asuda kaugemal ja sinna kogunetakse hulgakesi kokku, kust kevadel jälle igaüks oma valitud paika tagasi roomab.

Ega mul see lapsepõlvest omandatud hirm rästikute ees pole päriselt kuhugi kadunud, kuid seda on nüüd üksjagu vähem ja allub mõistusele. Enam ma rästikut nähes üle keha värisema ei hakka ega paaniliselt jooksu ei pista. Kui ussile kurja ei tee, ei kiusa ega tülita, siis tema ei tee seda ka sulle. Läksin oma teed edasi, tema jäi päevitama.