Sel suvel olen näinud metsa- või põlluteedel nii palju rästikuid kui ei kunagi varem. Samas pole kordagi neile metsas peale sattunud, ei pohli korjates ega seenel käies. Metsa hooldades aga müriseb lõikur, mis peletab nagunii elusolendid kaugemale. Isegi põdrakärbsed ründavad sel ajal vähem, aga niipea, kui mootor seisma jätta, sajab terve armaada kraevahele.

Ussimaarjapäev oli teisipäeval ära ja rahvakalendri järgi peaksid siis rästikud maa sisse pugema ning inimene ei tohi oma metsaminekuga neid segama minna.

Rästikud pole veel urgu pugenud ühti. Tänagi lebas üks metsateel puuvirnade juures. Proovisin pilti teha ja siis hakkas rästik liikuma kraavi poole. Ei olnud tahtmist teda rohkem segada. Ilus kirka mustriga elukas oli, küllap äsja kesta ajanud.

Talvitumiseks poetakse kas kändude, kivihunnikute või heinakuhjade alla, kus pinnas ei külmu. Kevadel roomatakse päikse kätte end talveunest turgutama ja algab uus elutsükkel. Talvekorteritesse kogunetakse mõnikord suurte kogumitena ja seepärast võib sügiseti või kevadisel ärkamisajal kohata korraga lähestikku palju roomajaid. Omajagu kõhedust tekitab siis selline olukord küll, kui pole enam kohta, kuhu võiks julgelt astuda. Aastatega olen hakanud paanilisest rästikuhirmust üle saama ega jookse kohe värisedes eemale, vaid suudan ka vaadata. Kui olen saanud mõne pildi teha, vaatan arvutiekraanilt suure huviga edasi :)